hommik on õhtust targem

Ma sain nii palju tagasisidet selle eelmise postituse peale. Uhh. Emotsiooni pealt kirjutamine võib jätta ka eksliku mulje vahel eks. Pilvi paradiisis ei ole, aga see ei tähenda, et emalõvi ei möirata vahel korra tagamiseks ;)

Täna on natuke juba arenguid. See on ikka nii, et kui naine ohjad oma kätte haarab. Leidsin soov.ee-st mitmeid erinevaid mängumaju. Kellegi kasutatud on ka ok, ei pea uut asja ostma. Lõpuks leidsin ja linkisin härrale sellise, mis talle vastuvõetav oli nii välimuselt kui hinnalt. Veel oli saadaval ja ülekanne on juba tehtud ka, reedel saame aega järgi minna. Loodetavasti enne suve lõppu saame ka üles pandud :))

Ja kui kunagi peaks härral tekkima soov ikkagi oma käega Mesilasele ja Mutukale õuemajad teha, siis selle ostetud versiooni võib alati ümber teisaldada tare juurde. Ma olen ise nii rahul oma loogikaga praegu :)

Ehitaja-kandidaadi sebisin ka välja. Härra helistas ja mees käis kohal. Just lahkus ja jääme nüüd ta hinnapakkumist ootama. Ma ise mõtlen seda, et no tulgu, mis tuleb sealt, tööle ma ta võtan :) Sest muidu me lihtsalt ei liigu edasi, aga see annaks mulle vajaliku rõõmudoosi ja tõuke, et ise edasi toimetada (see asjade koristamise ja ümberkolimise teema).

Niiet vast nüüd hakkab jälle liikuma ehitus.

Ja loodetavasti siis täna, homme ja ülehomme olen kuskil kai peal rõõmsama olemisega juba ;)

koduremondist. jälle.

Viimane postitus koduremondi teemal oli novembris ehk 8 kuud tagasi. Väga palju selle ajaga muutunud ei ole kahjuks.

Kui aasta algul tundus, et oh, lõpuks hakkavad asjad jälle liikuma, siis tegelikkuses on vaikus alates aprillikuust. Täiesti masendav.

Võtsime märtsis ette vana kuurilobudiku lammutamise (mille tõttu pool hoovi sai igasugu kraami täis laotud), et ehitada uus ja suurem, kuhu igasugu ehitusasju ja muud hoiustamist vajavat kraami eest ära saaks panna. Et ise kõigega enam üldse ei jõua tegeleda, oli meil abis üks teise küla mees, kes meid veidi varemgi aidanud on ehitustel. Selline tüüpiline külamees, kes viinast ja suitsust ära ei ütle, aga oma tööd oli meie juures teinud väga korrektselt. Kuni siis nüüd saimegi oma laksu kätte. Aprillis saabusid lihavõtted ja sellest ajast saati ei ole me meest enam näinud. Kahjuks ei ole ka ehitus grammigi edasi liikunud, sest minust ei ole ehitajat ja härral tundub olevat aja ja/või motivatsioonikriis. Ja kõik seisab ja mingi rämps ja kraam on igal pool laiali, mis mind nii tohutult frustreerib. Ja eks meil ole ka väikest viisi finantskitsikus, sest raha siiski ei kasva puu otsas ja kui me mõlemad kodused oleme (mina uue vanemahüvitise pidevas ootuses), siis meie tarega teenitud raha kulus ka kõik siia-sinna ära. Sest noh, kui pidevalt ja süstemaatiliselt oma pakutavaid teenuseid arendada ja parendada, siis muudkui raha kaobki.

Siis, kui meist peipsiäärlased said
2013

läänerindel muutusteta
2017

Viimase pildi kommentaariks, et nii ühel kui teiselpool ehitust/välikööki on lademetes asju hunnikus. Absoluutselt ei meeldi see olukord.

Minu hinnangul oleks praegu see neetud kuur vaja ära lõpetada. Materjal on olemas ja ootel. Seejärel saaksin mina ise ka (kui härrat ei huvita, ei viitsi) seda kraami kuuri kolida ja saaksime ka elumaja küljes oleva poolelioleva osa asjadest tühjaks kolida. Sest enne ei saa ka tolle ehitusega jätkata, kui see asju täis on. Tõeline nokk kinni, saba lahti olukord. 

Minu "rahalaev" ei ole enam kaugel ja kuigi napakas on maksta kellelegi töö eest, mida härra või me koos härraga oskaksime ja suudaksime teha, siis ma lihtsalt ei jaksa enam sama plaati kedrata. Kui see on vajalik, et mina saaksin oma zeni tagasi, siis fain. Maksan aga kallist raha töömehele ja ehk hakkavad siis ometigi ehitused jälle liikuma.

Sest mul on tunne koguaeg, nagu kohvrite otsas elaks (muigan ise praegu selle sõnastuse üle, sest jah, magamistoas on mul mingi 15 kohvrit umbes asju täis. see on see, kui kappe ja panipaiku ei ole, siis kuhugi tuleb ju asju silma alt ära panna). Kuigi elame oma majas, on tunne, nagu elaks 2-toalises korteris. Ja kui Nipiraamat küsis loo tarbeks meie maja ruutmeetreid ja me neid üle arvutasime, sain paraja üllatuse osaliseks. Praegu renoveeritud elupind meil 90,6 m2 ja ehitusjärgus ootel olev osa on 70,6 m2. Lisaks siis teine korrus üle 100 m2 lisaks. Päris palju ruumi.... Mu Tallinna pesa on 39 m2 ja sai ju elatud küll :) Erinevus on muidugi selles, et siis ma elasin valdavalt üksi ilma lasteta, kellel ka lademetes asju ja riideid on ja kes neid muudkui laiali armastavad pillata. Samuti on meil praegu tohutusuur vene ahi, mis on igas toas oma seinaga. Ja meil on igas toas igas seinas kas uks, aken või ahi, seega kuhu tekitada kapid ja panipaigad??? 

Vastus:

Elektrisauna näiteks... 

Lisaks olen ma märtsist saati rääkinud härrale, et Mesilasele on hoovi vaja:

-mängumaja ja -platsi;

- aed kinni ehitada, sest tänavapoolne osa on praegu lahti ja ta lihtsalt jookseb tänavale koguaeg.

Vastused on muidugi koguaeg samad: jajah, küll saab. Võib arvata, mis ma sellisest vastusest arvan.

Mul ON VAJA näha asjade liikumist, progressi. Lihtsalt jajahitamine või rääkimine, et küll saab ajab mind nii marru ja tigedaks. Ma olen lapsest saati selliseid vastuseid kuulnud, enam ei taha. Ja kuna mitte ükski asi ei liigu meil siin, suveilmast pole haisugi, koguaeg on kiire ja üks töö ajab teist taga, aga kui hakata ette näitama, et mis ma päev otsa tegin, siis.... ja sõbrad on kaugel ja külla keegi hoolimata lubadustest ei tule. See kõik kokku on vahepeal nii neetult nukker ja nutune, et noh, mul pole millestki blogida ega tuju ka ilus ja hea olla. 

dilemmad

Härra võttis Mesilase kaasa ja läksid muru niitma. Mutukas magab mõnusalt. to-do list on pikk, muuhulgas oleks vaja pesu pesta (sest see 5 sekundit, mil pesukorv tühi on eksole...), tare koristamine lõpule viia, süüa teha, veidi koristada kodus, etc etc...

Ma vist seekord valin tõesti aja iseendale ja olen veidi lihtsalt niisama.

Oeh. Ma ei ole saanud isegi seda postitust lõpuni kirjutadam sest üks tegelane vankris enam ei maga. Pekki noh :)

Ma olen õppinud...

Aegaajalt käib blogidest, mis mul readeris figureerivad, läbi lauseid, kuidas emadus on nii palju õpetanud (küll kannatlikkust, küll lapselikku maailmaavastamise rõõmu jne).

Ega ma ka kehvem pole. Emadus on mindki õpetanud. Ma olen õppinud:

- komme peitma ja jäätist salaja (ja kiiiiiiiiiruga) sööma, sest magus pole ju lapsele ja tema organismile hea (erinevalt minust eksole) ja ma parem jätan vahele võimalused kakelda selle üle, kas saab veel ühe jäätise või mitte.

- märkama ilu ja riietuma moodsalt, sest piimaplekkidega must is the new black.

- defineerima aega - "kohe" kui ma seda härralt või Mesilaselt nõuan, tähendab "otsekohe, miks sa juba mu poole sõna pealt seda tegema ei suundu???" ja "kohe", kui minult seda oodatakse, tähendab aega 10 minutist kuni kahe tunnini.

- last ära ostma - "kui sa kohe praegu tuttu jääd, siis pärast vaatad lammast/ostame jäätist/ lähed issiga kalale/ lähme ujuma/ lähme naabrilaste juurde mängima/ sisesta lubadus", mille suure tõenäosusega härra ära nullib.

- teispoolsuses käima, sest ausõna, ma igakord suren, kui ma kuulen teises toas või selja taga jälle mõne mänguasja kasti tühjaks valamist põrandale, kuigi ma kolm sekundit tagasi korjasin KÕIK asjad kokku ära!

- abitu olema, sest kui vähegi võimalik, suran ma Mesilase ja/või Mutuka härraga kaasa asjatoimetusi tegema, sest "emme vajab viis minutit oma aega". See oma aeg on muidugi koristamine-nõude pesemine-arvutitöö (jubetore, et FBd saab nüüd tööks nimetada)-puude ladumine- aiamaa rohimine- sisesta töö, mis on vaja ära teha.

- et mees on mees, hoolimata vanusest. Mesilane ei räägi Õ tähte. Õde on ode ja õue asemel läheb tema aue. Aga näita talle õllepurki ja ta hõikab kõval selgel häälel ÕLU!

- et mu lapsed teevad vahet uutel ja kallitel riietel versus vanemad taaskasutatud. Pane aga lapsele uus valge (sest vahel tahaks ju pidulikumalt või suvisemalt last riietada) ja kohe on kohal selline kõhupurin, et emme lemmik(ud) valged bodid on kõik munakollased. Kui aga on seljas ebamäärane pruun asi, ei juhtu neli päeva ühtegi kakat, okset ega muud õnnetust sinna riidele, niiet peab riideid vahetama üksnes selle pärast, et juba imelik on...

- ja kõige lõpuks olen ma õppinud, et ma olen pehmo. Ükskõik, kui palju Mesilane ka pahandust teinud ei ole ja ma hääletoone kergitanud, kui ta sajab mulle kahe käega kaela ja lõppematult vatrab: "Musu. Musuuuu. Palun atu (tõlkes palun vabandust)," siis no kuidas sa keeldud lapsele musu andmast ja edasi pahandad?

Mesilane, jutupaunik

Minu värskelt 2a5k vanuseks saanud Mesilane vatrab juba hoolega. Ja sealhulgas viskab kildu nii, et vähe pole. Kui ma FB feedis saan tuttavatelt lugeda laste pärleid, siis on kätte jõudnud mu oma isikliku ülestähendamiste aeg. Õnneks on ju blogi, kuhu seda teha.

Mesilane on nillinud mu käest telefoni ära ja tahab juutuubima hakata. Tema argument on alati "üts nammas" (tõlge, üks lammas shaun), aga tegelikult surfab kiiresti mingeid lolle ämblikmehi vaatama.

Mina, üritades ära rääkida, et lähme parem õue (sest üle mitme päeva imeilus ilm). 

Mesilane kavalalt: "Ei saa. Hästi suur tuul!"

:)