Veetsime pika nädalavahetuse Tallinnas ja niinii mõnus oli. Tahtsin selle kohta peas vaömis kirjutatud postituse avaldada, oli hoopis teistmoodi ülesehitatud kui see praegune, aga siis tuli pühapäev...
Aga kõigest järjest.
Reedesed hetked.
Varavalges suundusime juba teele, et mina saaksin õigel ajal õiges kohas olla. Ma pole kunagi ERR ruumides käinud ja ajasin raadiomaja segamini telemajaga, mille asukohta ma ei teadnudki. Õnneks oli ajavaru ka ja leidsin õige koha võrdlemisi kiiresti. GPS suunas mind hoopis valesse kohta.
I
Hetk grimmitoas. Selgitan, et ma ei ole suurem asi meikija. Jumestaja vastab, et ta teeb siis ainult kerge meigi mulle. Mhm. Peeglist vaatab kümne minuti pärast vastu täiesti võõras naine. Hästi püss küll, aga täiesti võõras. Mõtlen, et vau! Selline ma oleksin kui ma oleks ilublogija ja juutuuber meigiõpetuste valdkonnas.
Saadan härrale pildi ja ta küsib, et kes see naine on?
II
Hetk stuudios. Kaamera käib, mäng on poole peal. Esimene, teine, kolmas neljas vastus, kõik bingo ja valesti. Niiiii blond on olla ja siis! Siis hakkas veerema. Minu hinnang mängule - kehvasti läks. Võitsin! See tähendas, et pidin paar tundi ootama ja järgmises mängus taas osalema. Ka too läks kehvasti... Niiet "Tallinn, we meet again..."
III
Hetk linnapildis. Kasutan tekkinud pausi sõbrannatamiseks. Täiesti juhuslikult töötab ta kõrvalmajas. Täiesti juhuslikult tal on just sel päeval väga pingelise tööpäeva asemel hetk, kus ta saab pikemat lõunat endale lubada. Täiesti juhuslikult on läheduses mitmeid põnevaid söögikohti. Täiesti tavapäraselt jagub meil juttu rohkem kui aega jutustamiseks.
IV
Hetk mustamäel. Meil on ööbimiseks taas Olga mõnus pesa ja seisame Mesilasega köögiakna ääres ning vaatame möödasõitvaid trollibusse. "Emme, meehl tolli," nõuab Mesilane veel ja veel, et trolle mööda sõidaks.
V
Hetk lasnamäe serval. Nagu koju oleks jõudnud. Me oleme Tallinnas pea alati meie kalli Mari-ja-Allani juures, isegi, kui viimasel ajal seal ei ööbi. Nendega lihtsalt on nii tore, sest mõned inimesed on nii meie inimesed. Nemad on. Istun diivanil, rüüpan poolkiirustades alkovaba siidrit ja naudin mõnusat vestlust ja seda, et Mesilane on oma sõbral külas ja nad mängivad koos. Mitte ei igavle emme-emme-emmmeeee.
Laupäevased hetked.
I
Hetk Balti jaamas. Ma oleks nagu välismaale sattunud. See turg ning Telliskivi oma toidutänavaga on nii kihvtilt moodne ja hubane ja kutsuv koht. Need erinevad tasandid ja nii nunnud turubutiigid. Härra nautis oma hommikukohvi Balti jaama hommikuväljakul. Meie Mesilasega ampsasime maasikaid ja vaatlesime teisi peresid, kes siiralt seda kohta juba armastavad. Väga äge. Ja samas ma tundsin natuke pettumust ka, nt vanavara osa kadumise üle. On küll suur angaar, mille silt kuulutab vanavara, aga kus on suur kaltsuralli. Üks teine angaar on veel, mis on täiesti "Sepa turg". Vot see ehe vanavara kullaaugu vibe on kadunud ja sellest oli mul hästi kahju.
II
Hetk Balti jaamas vol2. Seisame Mesilasega Elroni porgandoranžis rongis ja vajutame nuppu. Mesilane tahtis väga ronge vaadata ja sisse ka minna. Läksingi siis lapsega tema hea meeleks ühte saabuud rongi, kust rahvas oli end välja pressinud. Vajutame veelkord nuppu. Igaks juhuks kolmas kord veel. Uksed ei avane. Jah, me oleme lõksus. Härra Mutuka ja vankriga vaatavad teiselt poolt ust vastu ja vajutavad ka nuppu. Härra suundub rongijuhiga vestlema aknast ja õnneks on ta seal veel olemas. Tuleb ja avab meile ukse. Näita veel lapsele rongi eksole. Lahkume rongist ja viskan pilgu rongi nimele. See üllatab mind, sest on sama nimi ühe ammuse silmarõõmuga, kes minu südant pikka aega lõksus hoidis. Vat kus lops, oli seda meenutust just niimoodi tarvis?
III
Hetked Peetri külas. Järjest ja järjest käivad silme eest läbi hetked, sest saabusime sõpradele külla imeilusat päikselist päeva veetma.
Hetk: mehed pusivad aeda ehitada ja naised naudivad terrassil olemist. Juhuslikult on sõpruskonnas 5 pere peale kolmel perel 2,5 aastased ja 3-kuused lapsed ja kahel perel 4-5-aastased lapsed. Kokku hästi palju maruvahvaid lapsi, kes ise valdavalt omakeskis toimetasid. Sest halloo, me oleme külas, kus saab ju teise lapse mänguasjadega mängida ja neid on ju palju ja nagu jõulud ju!
Hetk: grill on töös, valmivad järjest hõrgutavad lihad.
Hetk: lapsed sõidavad rataste ja tõuksidega, üks ema vahetab teist välja. Lapsed on koguaeg kellegi pilgu all, sest pilkuheitjaid on ju hulga ja kõik on omad ja ühine lastevalve.
Hetk: "Oi tsau, misasiinteed?" ja vaatad otsa sõprade naabrile, kes on eksmehe parim sõber. Jah, Eesti on jätkuvalt väike.
Hetk: naised saunas, mehed sääskedega terrassil. Siis mehed saunas, naised lastevalves. Siis naised saunas, mehed terrassil. Vol. mitu.
Pühapäevased hetked.
I
Hetk Kristiines. Istume perega minu pesas ja joome hommikukohvi/-teed . Ainus, mis veel minu pesa siin meenutab, on aadress. Nüüd on mu kallis Tallinna pesa juba aastaid noorema venna ja ta pere käsutuses olnud ja nad on minu loal kõik ära värskendanud ja oma maitse järgi remontinud. Juttu on niiiii palju ja Mesilane kilkab koeraga mängida. Ümberringi on nii palju muutunud samamoodi, piirkond areneb ja ehitatakse ja aknast paistnud tondiloss on muutumas moodsaks kompleksiks arstikabinettide ja poodidega, kortermajast rääkimata. Aknast paistnud AleCoqArena enam ei paistagi.
II
Hetk Viikingite külas. Appi, kui lahe. See on ka nii suureks kasvanud, nii palju uusi ehitusi on juurde tulnd, aga jätkuvalt ka pooleli veel. Mulle meeldib, aga härra hindab, et kuidagi lagunenud oleks on asjal. Mutukas magab vankris terve aja maha ja Mesilane autos, sest ta ei ärganud üles isegi korduva äratamise peale. Kahju, talle oleks siin ju väga meeldinud. Meie sõprade lapsed naudivad ilma ja olemist ja uudistavad lambaid ja kalu ja ehitusi.
III
Hetk Polli loomaaias.
Emme oli ju lubanud hobuseid vatam minna ja Mesilane oli terve hommikupooliku küsinud hobuseid. Ja siin nad ongi, Mesilane naerab õnnest ja härra süles olles teeb pai. Nii äge, kuidas lapsel silmad säravad peas. Hetk hilje nopivad nad kahekesi võilillelehti, et partidele noka vahele anda.
IV
Hetk Lauluväljakul.
Istun härra onutütre ning tema sõbrannadega mäe otsas murulapil, nende mehed on õlle ja juustupatsi jahil, minu härra aga lapsehoidjana Mari-ja-Allani juures. WinnyPuhh on ära röökinud. Ma vaatan otsa minu juurde saabunud turvamehele ja mõtlen, et miks meid siit ära soovitakse ajada. Tähendab, ma mõtlen seda, sest kui ta räägib, kuulen ma hoopis, küsimusi, et kas me oleksime nõus minema fännitsooni ja afterpartyle ja et saksa mänedžer soovib välja valida ka mõned neiud, kes saavad kontserti vaadata lava pealt! Et kas me oleksime nõus nagu! Ja ma kuulan ja vaatan ja vaagin, et kas see on mingi feik asi, aga päris turvariided on ju seljas ja kas äkki hoopis mingi varjatudkaamera asi või oot mis??? Kas sa PÄRISELT ütled mulle, et ma saan minna mu absoluuuuuutse lemmiku RAMMSTEINi fännitsooni ja nendega koos aftekale??? Päriselt-PÄRISELT? Ei ole nali??? Ja ma vaatan härra onutütre ota, kes ei suuda seda ka uskuda ja siis ei suuda minna, sest tema mees jääks pakkumisest välja nagu ka sõbrannade mehed (jumal tänatud, et minu mees lausa värava taga on eksole) ja viskab vahepeal saabunud mehele ta toodud juustupatsi tagasi, et ta ei tunne seda meest üldse ja ta mees ei saa aru, et mis asja? Ja on täielik naistemoodi peataolek ja mina mõtlen, et naised, elupakkumine!!!! Mis siin mõelda? Aga ei, nad otsustavad, et kus nad siis oma mehekesed jätaks ja loobuvad pakkumised. Ma teatan, et mina küll võtan pakkumise vastu ja et kas saan oma sõbranna kaasa võtta. Nimelt kallis A, kellega reedel lõunatasime, oli tund varem teatanud, et sai täiesti ootamatult ühe pileti ja tuleb siis noh vist ka kontserdile. Helistan talle kiiresti turvamehe juuresolekul (sest ei saa tal lasta ju lahkuda) A-le, et kas ta jõuba kohale kell 20.30ks, sest et me saame fännitsooni. A on hakkamist täis ja asub kiirelt laululava poole teele. Ta jõuab õigeks ajaks. Turvamees on kokkulepitud ajal kokkulepitud kohas. Ta peab oma sõna ja A saab ka vip käepaelad peale. Ma ei suuda uskuda ikka veel.
V
Hetk fännitsoonis. Leegid üle pea. Ma tunnen kuumust oma näol. Mu käsi püsti, mu pea on kuklas, mu jalad hüppavad. Rammstein. RAMMSTEIN. See on ikka veel uskumatu!
Kui üldse maailmas mõnda kontserti ma unistanud-soovinud olen, siis see on RAMMSTEIN. Ma olem käinud ka mõnedel teistel suurtel kontsertitel, aga vot Rammstein on nr1 mu jaoks. Ma olen olnud nende muusika fänn ma ei tea, kui kaua, aga kontsert-live'st hakkasin ma unistama 2002. aastal (15 aastat tagasi!!!), kui
xXx film kinodesse tuli. Jah, Rammstein on vahepeal ka Eestis käinud, aga mul polnud siis võimalusi. Ja nüüd tõi mulle jõuluvana selle pileti kingiks!
VI
Hetk afterpartyl. Ikka veel on kõik nii uskumatu. Ja nad ngi siin, Rammstein ise. Räägivad minuga juttu, teevad pilti.
VII
Hetk pärast afterpartyt. Härra superisana võttis mõlemad põnnid kaasa ja kuulas kontserti paari sõbra ja nende lastega värava tagant. Ja nad teatasid, et ootavad mu ära. Jõuan väravatest välja ja minu vaprad tegelased ootavad. Mesilane härra kukil on magama jäänud ja Mutukas vankris magas terve kontserti maha. Tõstame väsinud Mesilase Mutuka kaissu vankrisse. Ma olen niiiiiiiiiiiiiiiiiii õnnelik, sest kuigi on öö ja lapsed peaks ammu voodis olema, on VÕRRATU soe suveöö, lillede ja toomingalõhn, joovastuses (ja mõned ka joobes) inimesed ümberringi, minu härra, nii musu noh ja uskumatu kontsertelamus.
Sellised asjad juhtuvad ainult filmis, ei?
Esmaspäevased hetked.
I
Hetk ERR raadiomajas. Seekord on härra tankis ja annab Raadio 2le intervjuud. Argipäev hakkab tagasi peale suruma, meie tööd ja toimetused meie tarega ootavad.
