Kaks lugu

Esimene lugu.

Ma vahepeal ei suuda lihtsalt, kui hajameelne härra mul on. Ta suudab kõik ära kaotada, eriti oma rahakoti. See üks ja sama õnnetu rahakott on koguaeg kadunud. Ma enam isegi ei reageeri, kui härra jälle toas katkist plaati asub mängima, et kus ta rahakott on. Et ta on igalt poolt otsinud, kõik autod, joped jne. Et ei ole ja et kas peaks kaardid sulgema. Minu tavapärane vastus on, et ära kiirusta, raudselt tuleb paari nädala jooksul välja. Viimased kaks nädalat on ta taas oma rahakotti taga ajanud ja ausõna noh, ma pean sellele mingisuguse gps jälitussüsteemi peale panema, sest see mäng on jubetüütu juba :)

Ma ikka aasin teda poolmuigega, et ta kaotaks tilli ka ära, kui see tal küljes poleks. Ta siis vastu ehthärraliku rahulikkusega, et vaat kui hea, et see küljes kinni on.

Pahanda siis sellisega :)

Teine lugu.

Minu kui naisterahva käekott. Ma kõigi naiste nimel ei saa rääkida eksole, aga mina armastan suuuuuuuri käekotte, kuhu terve elu sisse mahub. Nt reisidel oli alati mul kõik olemas ja suguõed muidugi ohkavad iga kord, kui palun korra kotti hoida, kui ma teen pilti millestki, et kui raske mu kott on. Trenn noh.

Praegusel ajal kodusena on mul käekoti teema veidi tagaplaanil, üsna tihti haaran lihtsalt rahakoti kaasa, sest noh, külapoodi minnes pole ju mõtet sumadani kaasa vedada. aga kui muud asjaajamised, siis ikka kott õlale eksole.

Paar päeva tagasi käisime Mutukaga Peipsi toidu võrgustiku koosolekul, haarasin vankrist magava lapse ja toanurgast koti õlale, sest olin juba niigi hiljaks jäämas. Jõudsime kohale ja siis meenus, et ihsand, ma ei võtnud ju lapsele mähet kaasa ega midagi.

Selgub, et mu kott on ikkagi ehe Mary Poppinsi kott, leidsin kotist täitsa sobiva mähkme ja isegi niisked salvakad. Kahjuks mitte vahetusriideid, aga see olekski juba liiga ideaalne olnud. Küll aga vaatas mulle käekotist muidki põnevaid asju vastu. Vanaema miljon aastat tagasi moes olnud riidest taskurätikud. Mesilase mänguauto. Mutuka kindad. Minu kootud labakindad. Härra rahakott.