Mõttetera

Tänase päeva mõttetera:

"Kes oskab, see teeb. Kes teha ei oska, see õpetab. Kes õpetada ei oska, see juhib. Kes juhtida ei oska, see kontrollib."

herz ja pimedas sõit

Vastik. Vastik pime aeg.

Peale meeldivat õhtut Laura, Lenna, Viljo juures keeran autorooli Kiisa-Saku-Keila suunal. Pilkane pimedus, nähtavus nullilähedane. Lülitan sisse täistuled. Lülitan välja täistuled. Kissitan teed ja vastutuleva auto tulesid. Lülitan sisse täistuled. Kus ma üldse olen? Igaks juhuks sõidan otse.Teeviit Keila 13 km. Okei. Ees pimedus ja paar meetrit nähtavat teed. Ei ühtegi helkurposti tee ääres. Ei ühtegi teetähistust maanteel. Tahavaatepeeglis must pilt. Samuti küljepeeglites. Mulle ei meeldi pimedas sõitmine. Eriti teades, et härral on ksenoontuled. Xenoontuled? Misiganes. Nähtavus super. Minul mitte. Lülitan sisse täistuled. Lülitan välja täistuled. Kissitan teed ja vastutuleva auto tulesid. Lülitan sisse täistuled. Raadios Puff Daddy ja missellenaisenimioligi (Faith Evans?) laul I'll be missing You. E!-s just nägin saadet, et see laul on mälestamaks naislaulja armastatut ja Puffy head sõpra, kes oli hukkunud. Millepärast see mulle oluline info on? Must-must öö. Aa, nüüd ma tean küll, kus ma olen. Lülitan sisse täistuled. Lülitan välja täistuled. Kissitan teed ja vastutuleva auto tulesid. Lülitan sisse täistuled. Mida on inimestel neljapäeva öösel vaja pimedas ringi sõita? Lülitan sisse täistuled. Lülitan välja täistuled. Kissitan teed ja vastutuleva auto tulesid. Lülitan sisse täistuled. Kust krt see veok ette keeras? Möödasõit. Yess! Tuttav asustus, tuttav vasakpööre. Tuttavad teeviidad. Tuttav oja. Õudne, kui mingi metsloom peaks nüüd teele astuma. Kiiskavad silmad pimeduses. Kass, rsk! Tuttav metsatee... Kodu.

"Inimesed on imelikud," oli mu esimene mõte, kui eile üle ma-ei-tea-kui-pika-aja jalutasin Vabaduse väljakult Hollywoodi suunal. Nägin ööpimeduses inimesi seismas puu all ja üles kõõritamas, keegi filmis. Heitsin pilgu üles ja nägin mobiiltelefone, helisevaid ja äratavaid, rippumas nagu õunad okstel.

Muigasin. Astusin edasi.

Eks ma ei jaga enam ümbertoimuvast midagi, olen maa-inimene. Kesklinnas pole ammu käinud, kaugeim koht on Kristiine, muidu ikka kodu-töö-kodu suund.

Seadsin sammud 8-sse. Seal ootas mind õdus äraolemine, naistekas ;)

Enne südaööd seadsine sammud uude klubisse, Club von überblingen. Arvan, et sellest saab mu lemmik (niivõrd-kuivõrd ma end välja vean pidutsema).

3

Tänase hommiku algatuseks rõõmustasin teki all, et sain inimese kombel külge keerata - ei olnudki valus. I'm alive. Peale rõõmsat ärkamist allkorrusele suundudes leidsin eest 10 punast roosi :))))) Härral oli meeles!

Nagu hommikusöögilauas selgus, oli härra peale väsitavat trenni hilja öösel linnast kodus poole teel, kui Tabasalus meenus,e t lilled ostamata ja oli tagasi linna Viru tänavale suundunud. Lõppeks koju jõudnuna leidis ta eest aga pisarais neiu, kelle seejärel transportis uuesti linna traumapunkti.

Ja selle kõige taustal ta suutis lilli veel peita ka. That's amore! :)

Õhtu on meie kahe päralt.

Kuidas päevad ei ole vennad...

Jah. Mõni päev on väga väga halb, kus kõik läheb allamäge. Nagu minul eilne päev.

* Hommikul ärgates oli terviseseisund üleöö kiirel tempol halvenenud, valud missugused.

* Tööl selgub, et enamik koolitusel, ülejäänud telefonivastajad, ehk siis töö teeb ära herz.

* Tööpäeva lõppeks kokku lepitud plaan läks sahh! kolinal veega alla.

* Auto juurde minnes leidsin end kinni pargituna - tänks Falck (minu kirjapilt olnuks tiba teisem).

* Poolel teel koju meenus, et unustasin töö juurde kohupiima, mille olin hankinud, et härrale üllatusena kooki küpsetada.

Ja sellega polnud mu päev veel lõppenud. Oo ei. Minu päev lõppes kell 01.00 öösel Mustamäe traumapunktis juba väljakannatamatute valudega.