kolmapäev, 15. veebruar 2023

Seitse kuud hiljem

Ma olen olnud natuke vati sees (nohune ja pea paks), natuke udu sees (šokis) ja natuke tööga hõivatud (terve veebruarikuu broneeritud majutuste JA lisateenustega, ulme!). Seda kõike üheaegselt, seega jõudsin blogisse kirjutama alles siis, kui mõned tundmused juba veidi settinud on.

Mäletate seda postitust - 15.juulil põles meie naabermaja, mis ka meie maja kahjustas. ÕNNEKS sain õigel ajal veel jaole, et usurem häving ära hoida,

Seitse kuud hiljem. 15.veebruari õhtul olid lapsed ülemeelikumad ja nende magama saamine väsitav ülesanne. aga lõpuks nad kustusid ja mina ühes nendega. Kell oli juba 23 peal, kui üks hetk härra köögist karjatas midagi, mis kõlas nagu "Maja põleb!"

Hüppega voodist väljas, ruttasin kööki, et üle küsida, mida ta täpselt ütles. Samal ajal endale palja ihu peale jopet selga ajades ja toast välja kiirustades, kordas härra sõnu: "Maja põleb!"

Tagasi magamistuppa kiirustades kerisin üles akna ees oleva ruloo ja vaatepilt oli selline:


Aknast paistis meeletu tulemöll. Aga mis maja põleb? Tead vaid, et seal pool mõne maja kaugusel on Mesi tare ja muud meie väljaehitused. Kas meie põleme? Mis toimub? 

112 helistades veetsin meeletuid minuteid arutledes, mis maja number on. Nagu see hetkel täpselt oluline oleks. Külla sisse sõites ei jää ju põleng märkamata päästjatel. Minu kõnest auto saabumiseni kulus 12 minutit.


Põles tühjana seisnud maja. 

Külarahval, sh meil on omad kahtlused. Tühjad majad ei lähe ise põlema. Aga valda, politseid, päästet ei huvita, uurimist ei algatata, kui omanik ise avaldust ei tee. Ja avaldust saab vaid omanik teha, mitte keegi teine. 


Kommentaare ei ole: