Laske sisse mardisandid!

 Mäletan väiksena, kuidas venna ja "naabriplikaga" pimedas alevikus (sest see november on nii marupime kell 17.30 õhtul!!!) ringi jalutasime ja otsisime uksi, millele koputada. Ega meie pool aleviku otsas väga neid uksi polnud, mis avanenud oleks. Ikka rohkem ja rohkem kodust kaugemale tuli jalutada. Sai lauldud ja miskit soovitud, mõni ukseavaja pinnis rohkem kui mõni teine, mõni teatas, et tal pole kommi ja lõi ukse nina ees kinni. 

Õhtu lõppeks kuskil tänavanurgal üsna ainsa valgusposti all said kommid võrdselt jagatud ja koju mindud oma hunnikut kaema ja rõõmustama. Äge oli ja emotsioonid on siiani meeles. Võõraste inimeste uksele koputada oli paras julgustükk, aga kui pärast kommi sai, oli eriti hea tunne. Eriliselt on meelde jäänud üks pere, kus kommi asemel anti 6 ühekroonist rahatähte. Ohsamujummel, see oli varandus!!!

Eile vaatasin oma põnne, varsti 6 aastaseks saavat Mesilast ja tema kannul 4 aastaseks saavat Mutukat. Olime kodus juba mitu päeva mardisantidest rääkinud ja natuke mardilaulu jorisenud laulda. Et just oli ka meil härraga aastapäev ja lapsi kaasa ei võetud,siis emasüda rõhus sees süütundele, et nüüd oleks vaja midagi teha. Siin Peipsi ääres vene külas elatud 7 aasta jooksul pole meil otseloomulikult käinud mitte ühtegi santi uksele koputamas. Ja ei jäänud õnne ootama, et kas keegi üldse võiks koputama tullagi. Niisiis, sai lastele vaikselt mõttest paar päeva ette räägitud ja kui õhtu käes, olid nad hakkamist täis. Otsisin välja kõik oma kasukad ja karvamütsid, mis vähegi olemas olid. Käed pistsin ahju, sest see on reegel, et kui ma kodus ahju kütma hakkan, on käed mul nõgised. Sellega sai siis lastele ja endale vuntse ja tahmanägu ette maalitud.

Noh, kuhu siis minna lastega? Ega ma neid üksi saanud välja saata, pidin saatemart olema ikka. Eesti mees oli juhuslikult just eile Peipsi äärde käimas, sadasime kohe lastega sisse. Mesilane kutsus kaasa ka küla pealt ühe sõbra, kes küll vene perest, aga eesti keelt mõistab ilusti rääkida. Tema peres sellest traditsioonist ei teata midagi, seega ega me ei saanud ühelegi vene perele panustada. Ja meil ümberringi valdavalt vene pered elavad eksole. Niisiis hiilisime Eesti mehe ukse taha, koputasime ja kuulsime üllatunud häälega "sisse". Lõime laulu üles, mis tähendas, et mina laulsin laste selja taga ja nemad seisid, kui soolasambad.

Eesti mees oli äärmiselt üllatunud ja lõbustatud. Et tal lapsi seekord keset koolinädalat kaasas polnud, siis hakkas aga salapeidikutest kommi välja võluma. Kõik varud, mis laste eest peidetud, poetati Mutuka kotti, mida ta esinemise lõpuks juba nõudlikult hüpitas :D

Kõik õnned jagatud ja kommikotist meel rõõmus, lahkusime uusi alasid vallutama. Edasi enam jalgsi ei oleks mõtet olnud, seega pakkisin lapsed autosse ja asusme ünmbruskonnas elavaid Eesti peresid läbi sõitma. Osadele andsin ette teada (nendele, kes praegu Lõuna-eesti maitsete nädala raames restot peavad... et kiirel hetkel paanikahoogu ei tekiks. loomulikult tulid restokülalised ka kohe šõud vaatama), osadele jälle läksime ootamatult külla. Kristjan ja Mari 3 km kaugusel olid nii üllatunud, et kes ukse taga on!!! Arvasid, et naaber tuleb jälle õiendama, et nende hobused jälle välja murdnud pahandust tegema :D Nad on 20 aastat maal elanud ja see oli esimene kord, kui mardisandid nende ukse taha jõudsid! Sealt lahkusime juba üks lisalaps juures, kes tuli ka marti jooksma. 

Väga tore õhtu oli ja lapsed olid muidugi elevil, et nii palju kommi sai! Missest et mardiema kõik laulud ise laulis lõpuks :)