Ma ei saa salata, et küll on hea, et eelmine nädal läbi sai. Lihtsalt nii palju häda ja viletsust korraga. Nagu öeldakse, kolm on kohtuseadus ja nii oligi.
Esmaspäev:
Õhtu saabudes ja pimedus saabub meil nüüd juba noaga lõigatult, suundusin autorooli, et lastele lasteaeda järgi minna. Maaelu rõõmud, et lasteaed asub 15 km kaugusel eksole.
Vaevu oma küla piiridest välja sõitnud suurele teele, oli ühtäkki valge karvane tagumik valgusvihus, siis mütakas ja siis vaikus. Mul on olnud paar napikat varem ka, roolis oli härra (umbes sama koha peal), aga nüüd siis tuli ära. Minu esimene, kus kits hüppaski autole ette ja kuigi pidur põhja, siis kokkupõrge ikkagi. Kits ise muide kalpsas edasi, jättes mind tee äärde šokiseisu katkise autoga. Õnneks ei läinud kapott mõlki, ega radikas katki, automahlad jäid ka kõik sinna, kus nad autos olema peavad. Küll aga sai kildudeks purustatud mu kaugtuled (need mul etteulatuvate prožektoritena), kaks iluvõret ning numbrimärk koos alusega.
Teisipäev:
Ärkan üles kohutava seljavaluga. Sellisega, mis ei lase kummardada, istuda, kõndida, mitte midagi teha. Püüdlikult kannatan päeva õhtusse, ma ei armasta üldse rohtusid võtta. Õhtuks pole asi paranenud muidugi, autorooli on raske istuda ja väike kartus on eelmise õhtu intsidendi tõttu jätkuvalt sees. Härra toob lapsed ise lasteaiast koju. Järgmisel päeval jätkuvad valud sama hooga. Ja ülejärgmiselgi. Seljavaludega on see tore asi, et tulevad üleöö, aga ära lähevad pikkamisi ja aeglaselt.
Neljapäev:
Olen päeva õhtusse valutanud, härra kreemitab mu selga usinasti. Perearst soovitab võtta ibuprofeeni mitu korda päevas ning puhata. Tegelengi juba mitu päeva lihtsalt teleka ees puhkamisega, sest pikutada veel kuidagi annab, aga kõik muud liigutused on kohutavalt valusad. Õhtul saan kirja:
"Tere hilisel õhtutunnil! Annan teada, et minu testi vastus oli POSITIIVNE! Haigustunnused ilmnesid 7. nov õhtul, meie kohtusime lossis 5. nov hommikupoolikul. Jälgi tervist!"
Reede:
Saan kõne Terviseametilt, olen isloatsiooni määratud kui lähikontaktne (ja ma isegi ei tahtnud sellele koosolekule minna!!! Aga no 4 meeldetuletuskirja ja kutset, lõpuks lasin end ära rääkida...) Pereliikmetel haigustunnuseid ei avaldu, nemad võivad oma elu jätkata. Ka mul ei ole muid tunnuseid, kui see seljavalu. aga ma ei loe seda koroonatunnuseks, vaid oskan täitsa välja mõelda, kus ma külma võisin saada ning lisaks Eesti naisele omaselt käristasin raskeid asju tõsta esmaspäeval. Aga olen siis isolatsioonis. Kui tahan isolatsiooni lõpetada, pean pühapäeval koroonatesti minema tegema. Vastasel juhul istun isolatsioonis 19.novembrini.
Selle nädala KÕIK grupikülastused on sujuvalt vahepeal ära tühistunud, mul ei ole kuskile kiiret enam. Testikogemust ka väga ei igatse, seega puhkan siis kodus. Täna on seljavalu natuke taandunud. Perele ma seda ei reeda, saan vaikselt edasi puhata ja lasta neil ise mingeid asju ära teha, mida muidu ikka sujuvalt minu kraesse lükatakse. Nõud masinasse ja sealt kappi. Nõud kapist lauale. Moosipurk keldrist jne.
Ilusat paremat nädalat meile kõigile ;)
3 kommentaari:
See test pole nii kole ühti! Kui logeleda ei viitsi, siis tee test ära :)
No mul ainult paar päeva jäänud veel :)
Ma ei rutanud testi tegema eelkõige selletõttu, et mul on lapsest saati olnud rohkelt ninaverejookse. Ninas on mul veresooned nahapinna lähedal nagu mulle selgitati ja minu puhul siis põhjustavad ninaverejookse. Ja ma väga väga pelgan seda, et kui proovi võetakse, siis pärast maadlen jälle verejooksu peatada pikka aega. Ma seda osa ei taha.
Hahaaa! Mul jookseb kolmas kuu selles taktis, et kõik tehakse minu jaoks ära, praegu lonkas juba ise käia ning mõnikord on "palju valusam" tükk aega, et säästa end saaks nt öhtusöögi tegemisest vms :D Selle sinu eest jooksmise ja abiga harjub kiirelt:)
Postita kommentaar