Kaks hommikust uitmõtet...
1. Viimase aja uskumatus koguses vanade sõprade/ sõbrannade taasleidmise koondnimetus on - ma ei olegi ainus üksik endavanune inimene. Mis ühest küljest on hea, samas ma muidugi ei ole õnnelik sõprade/sõbrannade lahkuminekute üle. Kuid imelikul kombel see annab usku ja lootust... ja ühel päeval ka armastust jälle :)
2. Sel nädalal ma olen ööpimeduses käinud kahel korral Jägala joal. Vol.1 tulem: ei leidnud üles. Vol.2 tulem: leitud ja nähtud autotulede valguses. Täpselt nii äge/ilus/ehk ka romantiline, kui ma arvasin, et see on (öösel siis).
Kaaslaseks inimene, kellega ma arvasin sellist suhtlemist/suhtlemise sagedust enam eal ette ei tule. Aga elu üllatab taas.
Ja ma võin nüüd täitsa ausalt tunnistada - täna olen ma rahul sellega, mis elu mulle toonud on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar