bitchi monoloog

Tore on see, et pool aastat vaikust külastajate osas on nüüd murtud. Kurnav on see, et kõik on kohal korraga ja jooksmiset on megalt. Seega on nii, et jaanidega alanud nädal on nüüdseks selja taga, aga tunne on, et see nädal kestis umbes 20 päeva. Nii palju tööd sai tehtud, nii palju külalisi vastu võetud, nii palju kordi samovar tööle pandud. 

Ühtlasi täitus meil 23.juunil VIIS AASTAT Mesi taret. Sujuvalt magasime selle maha! Alles paar päeva hiljem tuli meelde. Mis tähendab, et jaanipäevaga hakkas meil jooksma juba kuues suvi ja aasta tegutseda. Väga äge! Ja esimest korda on seis selline, et juuni alguseks pmst olid kõik nädalavahetused välja müüdud (kas osaliselt või ka juba täielikult) ja suures osas ka muud nädalapäevad. Veel leidub siinseal nö vabasid auke, aga mitte palju. Lisaks on klassika ehk et grupiekskursioonid ikka nädalavahetuseti ja püüan neidki sisse mahutada nii, et ööbijad, grupid ja uued ööbijad omavahel ei kattuks, ma jõuaks maja muudkui koristada, lauad katta, uuesti samovarid tööle panna. Seda multitaskimist tahtsingi vähendada meie Samovarimajaga, aga noh, kõik soovid vist ei lähe ikka täide. Mitte selle kiirusega vähemalt, nagu mina soovin.

Kirjutama ei ajendanud mind seekord aga mitte kiitlemine, et kui tubli ja usin ma olen, vaid ikka emotsioonid. 99% külalistest on nii vahvad, toredad ja mõnusad inimesed, et puhas lust ainult neid vastu võtta ja end nendega lobisema unustada. 

Ja siis on tõrvatilgad ikka ka. 2 sellist juhtusid mulle ühel ja samal päeval ja ma võtan kõik nii hinge, et siiamaani põen ja vastik on olla. Sest mulle üldse ei meeldi ilge bitch olla, aga kui mulle selga ronitakse ja siis seejärel rinda tagudes selgeks tehakse, kuidas neil on nii palju õiguseid ja mina nii ebasõbralik, väärinfot jagav jne jne jne. Ma lihtsalt imen selle käsnana enda sisse ja siis on miinus-emotsioon.

Kõigepealt saabus paarike (parajas hõbejuukse eas), kes olid bookingu kaudu broneerinud paadimaja. Kus mul on ometi KOGU info eesoleva kohta kirjas pluss fotod. Mida fotol ei ole, ei ole ka kohapeal ootamas eksole. Infot nad veebis lugeda ei osanud, kohapeal saime sõimu, autoga sõideti randa, sest neil on õigus selleks ja kõik muu veel, mida jutuajamine endas kätkes. Küll aga oskasid nad lugeda-kirjutada ja arvutit kasutada siis, kui oli aeg tagasisidet jätta. Klassika ühesõnaga.

Ja kohe otsa teine tegelane. Influentser, nagu hiljem selgus. Saabus autoga ekskursioonibussi sabas. Parkis nii, et keegi teine enam liikuma ei pääsenud, kargas autost välja ja kohe ringi patseerima. Ometi seisin ma sealsamas, oodates ja tervitades saabunud gruppi. Ilmselgelt olen ma külalisi oodates tuvastatav perenaisena, mitte suvalise mööduja või uudistajana. Tegelane ei tutvustanud end, ei küsinud luba, kas võib ringi vaadata. Kui talle lähenesin, teatas, et tema hakkab pildistama. Teatasin viisakalt omastarust, et meil on külalised ja et nende auto takistab liiklemist, viitega, et parkida tuleb parkimisplatsile 20m edasi.

Edasi nad mingi aja vältel lahkusid ja siis hakkas pihta. Sotsiaalmeedia kaudu oli tal sõnu jagada rohkem kui küll, mitte aga kohapeal. Selgitasin taas (nii viisakalt, kui jaksu oli kolme ekskursioonigrupi vahel kiiresti joostes, koristades, ette valmistades, toitu tehes, lauda kattes, põrandaid pühkides, külalisi vastu võttes, eksursioone tehes, võõrustades, suheldes, nalja tehes, taas koristades, kõik ringiratast uuesti tehes), et me ALATI lubame peatuda, uudistada ja pildistada, KUI meilt luba küsitakse selleks. Meil on eramaa ja külalised, kes on tulnud privaatselt puhkama ja olema, mis tähendab, et siis ei saa me lubada nende puhkuse segamist. Aga me saame alati eelnevalt kokku leppida pildi tegemise võimalused, 

See oli nagu õli tulle valamine, sest järgnes tohutu pikk tiraad sellest, kuidas nemad tulid postiivse hoiakuga ja kui ebasõbralik ja õudne koht ja kuidas tema sellest ka räägib kindlasti ja et tema sai soovitusi Sibulatee juhilt ja nii edasi. Kui ma natuke asjaolusid siis uurisin, selgus, et influentser ei jätnud just eriti viisakat, austavat ega adekvaatset muljet ka tolles vestluses ning ühtegi kokkulepet ega lubadust seal vestluseski sõlmitud, sest influentserilt kui teemaalgatajalt ei tulnud ei vastust, täpsustusi ega muud sõnakestki.

Nüüd ma siis mõtlen siin. Et mida p****t (pardon my french!). Et kui selline on tulevik (olevik?) - suunamudija, keda 20K+ jälgijat suu ammuli vaatab, kes eeldab, et inimesed peale vaadates teavad, kes ta on (ma siiani ei tea, ega huvita ka), kes eeldab, et saab mis tahab ega ükski viisakusreegel või elementaarne suhtlusoskus vajalik ole ja kõik tema ees põlvili langevad, siis nagu päris kõhe tunne on. Kas ettevõte, kes eeskätt teenib ärihuve (oma maksvate klientide teenindamine, neile maksimumi tagamine), ei tohigi oma kliente ettepoole seada? Influentser rõhutas mulle mitu korda, kuidas ma vahet teen külalistel. Muidugi teen! Miks ma ei peaks? Kui mul on kogu kompleks välja renditud, siis ma ei soovi sinna ebaviisakalt trügivaid pildistajaid, sest "nii äge ja ilus on teil siin". Need peatujad, kes on helistanud (mul on muide vastav silt ka väljas) või tulnud ligi ja küsinud luba, on selle ka saanud. Eeldusel, et ei ole teisi külalisi sel ajal. Nii lihtne see ongi.

Meie koht ei ole ei külastuskeskus, muuseum ega galerii kindlate avamisaegadega. Ega avalik rand. Kõik külastused on vajalik ette broneerida. Ja need kes möödudes näevad, et tore koht... on jah. Aga kui juhuslikult perenaine kohapeal palub  austada seda, et on külalised, kes soovivad privaatselt olla, siis see ei ole ju solvumise koht. Või on?

Või olen ma bitch? Teen oma raha eest (MITTE ÜHTEGI eurotoetust ega vallalt saadud senti) midagi toredat valmis, korrastan, investeerin, hooldan ja eelistan siis seda jagada külastuse kokku leppinud inimestega, nii ebasõbralik ja vahet tegev minust. Peaksin hoopis naeratama igale jorsile, kes tümmiga laivi lendab ja POSITIIVSE hoiakuga saabuvad pilti tegema.

Ja ei ole mõtet mulle hakata nüüd rääkima, kuidas kõigil on õigus kaldarada avaliku veekogu juurde kasutada. Huvitav, et ainult minu maa peal on ja õigus tekkis siis, kui me selle võsast puhastasime ja ilusaks tegime. Enne ei huvitanud kedagi. Naabrite hoovil ega kõrkja soises võsas neil seda soovi õigust taga nõuda ei ole. 

Millal Samovarimajja saab tulla?

Me peaks nädala pärast Samovarimaja avama, nii olime endale plaanid teinud, tähtaja seadnud, töömehega kokku leppinud ja meediaski avalikult lubanud.

Ja siis tegi töömees (ikka seesama, keda ma iga kord kirun) klassikat. Kadus päeva pealt ära, telefoni vastu ei võta ja kui lõpuks võttis, siis jagus jultumust veel ropendada ja härrat siia sinna saata. Ma ei taha ise samale tasemele langeda. Ütleme nii, et kui sotsiaaltöötajad iganädalaselt seal kodus ukse taga käivad, see näitab nii mõndagi. Oma töötasu ta tehtud töö eest kätte ei saa, sest trahvipäevad (mille ta ise välja käis ja kokku leppisime) on tänaseks selle nulli kerinud. Meie karikas on täis, oleme talle nii palju võimalusi andnud, aga no kui sa ***** kaevu, millest ise jood, siis pole enam midagi rääkida. 

Proovisime, et saame oma jõududega siis hakkama. Elu näitab, et tegelt ikka ei saa, sest kolm maja, 2 ettevõtet, lõpuks hoo sisse saanud turismiaeg, paadimajade projekt, mis PIDI juunikuuks valmis saama, nui neljaks, härra eksamiperiood ja VAJA LÕPETADA üheksas amet (kapteni eriala) ning tagatippu veel härra tervis, mis üles ütles ja teda haiglavoodisse saatis, see kõik raputas natuke tegemisi õlgadelt maha ja prioriteete selgemaks. Lisaks ka lapsed eksole, neid valjuhäälseid mürgeldajaid ei saa ka valemist mitte kuidagi välja jätta. 

Aga kuna tööd on vaja teha ehk huvilisi ja gruppe vastu võtta (et pool aastat jõude olemist korvata), aga kui samal ajal tares külalised juba olemas, siis seal ei saa. Ja selleks me ju kolmanda maja ostsimegi, ei vähendada bronnide kattumisi. 

Siit siis ka avaldus - kui siin lugejaskonnas on kellelgi mees, vend, täiskasvanud poeg, onu või hea sõber nii tubli mees, haamer, akutrell ja värvirull käes seisavad ja maha ei kuku, oskab isegi töösse panna neid, siis pakume tööd. Algusaeg kohe.

Esimese hooga tahaksime valmis saada Samovarimaja miinimumpaketi! Jäänud on teha toas teine kiht krohvimist seintel, lagi ja seinad värvida, põrand lihvida ja pehkinud lauad vahetada, ukse leng koos ukse paika panna, akna põsed ehitada. Koridoris vaja seinad ehitada ja värvida, vetsunurk ehitada (seinad, uks), värvida, pott ja kraanikauss paika.

See on absoluutne miinimumprojekt, et saaksime riiulid seina panna, muid sisustusdetaile ka ja maja avada. Südames tahaksin muidugi natuke rohkem ikka, aga kui töömees valmis ja vaba tegutsema, saame kõik tööd kokku leppida. Sest ehitustöid oleks meil pakkuda rohkem veel, ole ainult mees ja tule kohale!

Niiet, kui saad meile appi tulla või on sul ligimest, kes praegusel ajal ehitustööd vajaks, siis helista palun mu härrale: +372 5805 0201 Marko.

Sa pole naine!

Ma vaatan, et pea kuu aega tagasi kirjutasin, kuidas paadimajad on valmis. See oligi tõsi, ainult et paar pisiasja oli veel puudu. Noh, need pisiasjad on võtnud aega üle kolme nädala! Nii pisikesed olid.

Madratsid olid puudu, see oli kõige suurem murekoht. Siit-sealt natuke värvida, ühe paadimaja katusenurk, kardinapuud jne. 

Aga et erinevate meediakanalite huvi paadimajade vastu on olnud nii suur ja ühtlugu saabunud kõnesid, et kuule, me homme tuleme pildistame/ filmime paadimajasid, siis see on iga kord päädinud sellega, et ma vaatan, et oi oi, sealt nurgast oleks veel natuke vaja värvida, siis ilusam ja iga kord olen hommikut alustanud hullunult, pintsel käes, et siis külaliste saabudes neid tervitada, käed värske värviga koos :)

Aga iga kord on saanud jälle ühe asja tehtud ja ühe sammu täiuslikkuse poole edasi. Vähemalt enda südames ja silmis. 

Ja et pühapäeval (7.06) pidi tulema meile Sibulatee ametlik fotograaf uusi tootepilte tegema, siis see oli tähtaeg, et kõik peab olema nii nagu vaja! Sest ma ei taha tootepilte, kus katus ikka pooleli või paadikerel vana värv lipendab. Õnneks olid ilmad, kus vihma pidas ja sai värvida. Ühel päeval oli küll nii, et taevas oli ähvardav ja tuul tõusis (no see oli lausa klassika, sest nii, kui ma järve ääres pintsli kätte võtsin, tõusis tuul, värv lendas pintslilt igas ilmakaares ja eriti sinna pindadele, kuhu teda üldse vaja ei olnud), aga ma torisesin vihmapilvedega, et praegu mul selleks jamaks küll aega ei ole. Paadikere sai võõbatud ja kuivada samuti. 

Laupäeval, päev enne tähtaega, oli härral katuse ehitus ikka veel pooleli. Ja jäigi pooleli, sest nii suur marutuul tõusis, et katusematerjali ei saanud mitte üles tõsta. Oleks koos sellega Venemaale lennanud. See töö jäi siis pühapäeva hommikusse ja muidugi valmis umbes 20 minutit enne fotograafi saabumist. 

Veel olid puudu madratsid. Ikka veel! Kuna madratsimeister on härra sõber, siis natuke keeruline pinda käia koguaeg, aga no tõesti oli väga vaja juba. Küll tuli tellitud kangas hiiglama kaua aega, küll oli õmbleja kadunud. Ma ise võtsin mõõdud madratsitele, lõikasin välja šabloonid ja selle alusel saagisin osb-plaadist välja madratsi alused. Härra lihvis ära. Suure osa tööst tegime ette ära, et kiirendada valmimist. Laupäeva õhtul 19 ajal saime teate, et no lenda Tartusse järgi, madratsid valmisid. 

Et neid oli kokku 6 tk, parajalt laiad ning 2m pikad, mahtusid nad mulle autosse, kui kõik istmed peale juhiistme alla lastud. See tähendas, et ainult üks inimene sai neile järgi minna. Härra oli natuke õlut mekkinud, seega sain ainult ise minna.

Jõudsin Tartusse ja värava ees sain härra sõbraga kokku. Too ärritus mind nähes, sest et miks ei olnud härra tulnud ja tal pole aega neid vedada auto peale, sest uus kohtumine jne. Ma rahustasin, et küll ma ise saan. Kolmandalt korruselt töökojast mööda treppe alla autosse tuua suured rasked madratsid. Noh, küll ma saan,

Ja saingi :)

Umbes 15 min hiljem sõber helistab, et kas mul on natyuke aega oodata, ta saab ikka tagasi tulla mulle appi. Mul oli just viimase madratsi autosse viimine käsil. Ütlesin, et no minu pärast pole küll vaja tulla, mul juba tehtud. Härra sõber vakatas telefonis ja siis kommenteeris: "Sa pole naine!"

Ta ilmselgelt ei tunne mind. Ma olen justnimelt Eesti naine! Kui mul on motivatsiooni, siis ma liigutan mägesid!

Aga tagasiteel koju jäin mõttesse selle märkuse üle. Et kristiinaehinilik naine ma kindlasti ei ole. Minult ei tasu oodata haldjalikku "ma olen nii õrnake" häält ega juttu, mees ei pea kandma mu käekotti ega seisma kõrval, et äkki mu käsi vajab toetamist. Ma võin vabalt ise raskuseid tarida, trimmerdada, kruvisid ja naelu sisse taguda, saagida jne jne. Mesi tare naabrimees on mulle korduvalt märkuseid teinud, et miks ma teen "meestetöid", et kas härra ei teegi midagi? Jumal küll, härra teeb ja rohkem veel, aga kui on midagi, millega ma ise hakkama saan, siis oma kärsituse juures ma teen selle ise ära, mitte ei jää ootama, millal mees aega saab. 

Õpitud abitust ma ei salli, käed mul küljest ei kuku. Samas on jah mõned asjad, mille suhtes ma valin ja vahel mangun, et härra nendega tegeleks. Mitte selle pärast, et ma ise ei saaks või ei oskaks, aga selle pärast, et MUL ON härra abikaasa ja miks ma peaksin ise tegema, kui MA SAAN lasta temal tegeleda. Näiteks autoremont või ülevaatus. Need on kohad, kuhu ma lihtsalt ise ei taha minna. Mul on tunne, et seal naistele aetakse rohkem häma, kui meestele ja ma ei viitsi nii. 

Tagasi tulles naiseks olemise juurde. Daami vist ka minus ei ole :) Ma võin viks ja viisakas olla, aga on ka teistsuguseid olukordi. Naljakas, kuidas selle autosõidu ajal, kus ma Tartust madratsitega kodu poole liikusin, mõte hüppas välgukiirusel ühest teemast teise ja ühtäkki jäin ma daamiks olemise peale mõtlema, aga meenusid hoopis kolm seika, mis ütlevad vastupidist!

(Spoiler. Edasi lugemine omal vastutusel. Oksejutud).

1.

Üks kord, siis kui veel pealinnas elasin, oli kätte jõudnud laupäeva õhtu ja ilusti end lille löönuna sõitsin 23 bussiga Vabakale, et minna sõbranna uhkele 30.juubelile, mis toimus kuskil vanalinna galeriis. Teate seda hetke, kui buss on peatusesse jõudnud, iga sekund nüüd peaks uksed avanema, see buss teeb veel sellist sssssshhhhhhhhh häält? Noh, uste avanemiseni oli u 3 sekundit jäänud, kui bussi tagareast tõusis keegi noormees, lähenes mulle ja oksendas mu jala lihtsalt täis. Ma seisin tagumise ukse juures ja no kuna uks just avaneski, astusin sealt siis välja. Imekaunis daam!

No nagu.... mida ma edasi teen? Keset kesklinna, täisoksendatud säärega?

Astusin siis sirge seljaga Pizza Americana uksest sisse, kõndisin vetsu ja pesin jala kraanikausis puhtaks. Võis suunduda juubelile, mis oli väga vinge ja noh, meeldejääv!

2. 

Üks kord palju varem, enne seda sõbranna juubelit, oli mul 23.sünnipäev. Ei pidanud üldse miskit tähistama keset töönädalat kolmapäevasel päeval, aga paar kolleegi avaldas soovi õhtul külla tulla ja nii oli. Mul polnud midagi varutud ka, porgandid dipikastmega ja külmkapis poolene viin. Kaks kolleegi tulid liitrise viinaga. 

See kõik sai otsa. Neljapäeva hommikul oli vaja tööle minna. Jumala eest, ma olin endalt seest kõik välja lasknud juba, magu oli tühi. Tuumapohmell muidugi ja iga lonks vett tuli seest jälle välja. Aga kohusetunne ajas tööle, kus ma muidugi nägin välja samasugune, nagu kõik mu kliendid tollal :) Nad olid mõistvad :) Lõuna paiku enam ei jaksanud ja ülemus lubas koju ära. Võtsin lonksu vett ja astusin bussi. See keeras ja keeras mu sees, kuni enam ei suutnud ja mitte kuhugi ei olnud bussist ka pääseda, niiet olin ise see sama noormees, kes eelmises osas mu täis oksendas. Nüüd tuli minu seest bussi ukse esisele astmele (seespool) üks väljund. See oli küll ainult vesi, aga siiski. Nii piinlik oli, et esimeses peatuses väljusin ja kuidagi jalutasin koju ära.

3. 

Kui Mesilane oli 1,5-aastane ja Mutukas oli juba kõhu sees kasvamas, kutsuti meid härra sõprade pulma Pärnumaal Lepanina hotellis. Igati vahva ja tore trall oli. Hommikul oli aeg asjad kokku pakkida ja ruum vabastada, koridori peal juba koristajad askeldasid ja oli kuulda, kuidas vabastatud ruume juba sätivad ning muudkui lähenevad. 

Minul oli käsil hambapesu vannitoas, aga Mesilane pani toast plehku. See Lepanina hotell on paras labürint, kust pärast oma seiklevat põnni taga otsida, seega tormasin talle, hambahari suus, järgi, et kinni püüda. Mu mõlemad rasedused on olnud suhteliselt normaalsed ja vaevustevabad, ei mingeid imelikke isusid või erilisi tujusid, aga üks suuremat sorti error oli küll. See oli hambapesu. Millegipärast tekitas raseduse ajal (ja vähesel määral tänaseni veel) erilist iiveldust, kui hambapasta koos hambaharjaga liiga kauaks suhu jäi. Nii mõnigi kord sedasi lõppes oksendamisega. Noh, kuhu see lugu tüürib?

Loomulikult läks seegi kord asi samas suunas, sain Mesilase kätte ja jooksin temaga tuppa tagasi. Aga oli juba hapuks läinud ja vannituppa jõudes suutsin roppumoodi oksendada. Mõte ei töötanud, niiet vetsupoti asemel valisin kraanikausi ja no see oli ikka jube, mis sealt pärast vastu vaatas. 

Loomulikult olid koristajad juba end meie tuppa pressinud nüüdseks. Ei saanud hakata ise ka seda asja seal lahendama. Võtsin Mesilase ja mingid asjad, suundusin autosse. Härra jäi veel miskit kohmitsema ja tuli viimasena välja, korra ka vannitoast läbi põigates. Vahva üllatus koristajatele, kui nad vannituppa jõudsid (palun vabandust!) Ma olen enam kui veendunud, et kogu süü kirjutati tema arvele. On ikka mees, endal rase naine väikese lapsega ja kaanib niimoodi täis, et kõik kohad täis oksendatud eksole.

Nii et daam? Vist mitte. Aga Eesti naine olen küll.

Projekt "Samovarimaja" - 3

Samovarimaja hoov on läbinud väikese värskenduse:

Algne seis.
Suur kivihunnik keset hoovi,
sest eelmised omanikud lõhkusid vana ahju välja
ja kuhu sa, hing, ikka need kivid paned?
Keset hoovi mõistagi.
Valge kast saunanurgas on kasvuhoone laadne toode,
mis oma viimaseid päevi ootas tuule käes õõtsudes.

Kasvuhoone sai maha võetud,
igasugune puitmaterjal ära saetud ja ära viidud
ning saabus kopp.
Hoov sai silutud,
kõik hunnikud eemaldatud
ja mis peamine,
biomahuti imbväljakuga ka paigaldatud. 

Peale suurt kivikorjet (meenutas ka kartulivõttu),
rehatööd,tassimist, muruseemne külvi, kobestamist ja kinnirullimist
näeb hoov nüüd palju parem välja.
Aitäh Liisule, kes appi tuli kive kokku korjama.

Nüüd jääb üle oodata vaid muru tärkamist,
et siis oleks härral veel rohkem pindala,
mida niitmas käia.
Muru tärkamine sellise ilmaga ei tohiks vast raskusi valmistada?
Kui ühe päeva jooksul on neli aastaaega,
siis läheb lepase reega?
Viimastel päevadel on paduvihm asendunud soojade päikeselaikudega,
asendunud ootamatute paduvihmadega,
mis omakorda lõppenud päikesega.
Mida ilma!!!!
Täna konkreetselt sadas tund aega rahet
(kohe pärast muruseemne külvi lõppu),
niiet maa oli valge.
Ma terve talve jooksul ei saanud nii palju lund näha, kui täna oma hoovis.

Projekt "Külalistemaja" - 52 (paadimajad valmis)

Ja täna jõudsime nii kaugele lõpuks, et FB lehele sai paadimajade nime panemise ülekutse lõpuks üles pandud!

Esimene paadimaja on täitsa valmis, ainult kardinad üles panna ja madratseid oodata (tellitud, ootame valmimist). Teine paadimaja on veel lõpetamisel, härra on seal istumiskohta, kappe ja lauda meisterdanud. Natuke veel viimistleda jäänud ja siis mul vaja lakkida-värvida, mis vaja. Madratsid ka sinna tellitud. Niiet juunikuus saame hakata juba külastajaid ka nendesse vastu võtma. 

Juhhei noh. 

Esimene paadimaja
Vasakul olevale istumiskohale tuleb madrats ka ikka.

Esimene paadimaja

Esimene paadimaja

Esimene paadimaja

Teine paadimaja.
Seest sarnane, aga siiski mõned muudatused ka, et oleks erinevusi.

Kolmas paadimaja... ei ole veel ehitamisele jõudnud. Ta on vaja kõigepealt paika tõsta, tahtsime seda talvel teha, aga... talve ei tulnudki. Muul ajal pinnas pehme ja ei kannata peale sõita. Eks siis jääb ewraldi projektiks.