Mesilane vastab:

FBs oli üks armas üleskutse, küsida oma lastelt küsimusi ja vastused üles kirjutada.
Jätan nad siia omale mälestuseks, mida 5-aastane Mesilane asjadest arvas.

1. Kui sa võidaks miljon eurot, siis mis sa ostaksid?
Ühe kiire auto

2. Mida issi alati sulle ütleb?
Lähme õue!

3. Mis tööd sa suurena teha tahad?
Ehitada maja.

4. Kust lapsed tulevad?
Ema kõhu seest.

5. Mis vanuses saad sa suureks poisiks?
Seitsmeseks.

6. Kui sa saaksid süüa ühte asja koguaeg, siis mis see oleks?
Jäätis.

7. Kui palju maksab maja?
Miljon ja tuhat.

8. Mida sa kardad?
Koletisi.

9. Mis on väga tähtis?
Päästevest.

10. Kas sul on mulle mõni tähtis küsimus?

Kas rohkem küsimusi ei ole?

Mina: Ei.

Mesilane vinguval toonil: MIIIIIIIIKS?

Projekt "Samovarimaja" - 2

Poolteist kuud on nüüd kolmas maja meie pere omandis olnud ja natuke oleme jõudnud seal toimetada. 

Äsja said vahetatud aknad ja maja ilme on kohe oluliselt paranenud. Nüüd kibeleks väga maja fassaadi üle värvima, aga selleks on muidugi vaja enne mitmes kohas voodrilaudu vahetada, välisuksi paika tõsta, mis vajunud jm asju teha, mis härral kindlasti praegu prioriteet ei ole. Seega pean oma kärsitust vaka all hoidma :) Fassaadivärvi muidugi ka varuks ette ostetud ei ole.

Esimeste asjadena oli majas muidugi väga palju koristamist:

Konku:

Pööning:
Pööningut koristasin mina üksi pool päeva ja siis koos härraga veel teise pika päeva otsa. Kõik need kaltsud, vanad telerid, klaasid, heinad - kõik vedasime ära.

Trepialune aidas:

Saagiks palju, ulmeliselt palju lõhnapudeleid. Ma kahtlustan, et eelmine omanik siiski ei olnud nii hästi lõhnav mees välispidiselt.

Alumine korrus - eluruumid:

Kõige suurem töö praeguseks on tehtud tubadega. Terve ühe nädala ma kiskusin maha tapeete, krohvi, tõrvapappi, veneaegset pappkatet, vineeri, veneaegset kipsi ja mida kõike veel sealt seintelt koorus. Härra abiga sai maha võetud seinad ning ühes toas tehtud lagi.

Ulme, kui palju naelu olen ma palkseintest välja kangutanud. 

Õues olev varjualune:
Osa suurest majaga kaasa tulnud prügilaost oli vähemalt kokku kogutud prügikottidesse. Samas oli sinna valimatult paisatud kõike läbisegi, niiet tuli ikkagi üle sorteerida.

Tänaseks on varjualuse alt ka vanad mädanenud lauad ära koristatud ja pilt veelgi parem.

Katus:

Ideaalis tahtsime katuse kohe välja vahetada. Siis juhtus koroonakevad ja valitsuse poolt kuulutati välja eriolukord, bronnid tühistusid, rahavood sulgusid. Vaatasime üle oma napid ressursid ja otsustasime, et ei pane kogu oma raha uue katuse alla vaid paikame vana sealt, kus vaja. Härra leidis kuulutuse peale kasutamata, nö uued eterniidiplaadid, mis aastakümneid seisnud. Saame nende abiga katuse korda praeguseks. 

Nüüd jätkame sisetöödega ja see on nii põnev. Vaikselt hakkab siis muutuseid rohkem nägema.

kaks nädalat hiljem: koroonakevad

Nii kaua, kuni huumorit jagub, on asjad veel kontrolli all.

nädal hiljem: elu keset kriisi

Nädala jagu oleme siin igapäevaselt hommikust õhtuni koos olnud terve perega ja ainult oma perega. Täna võttis härra abikaasa meie põnnid kaasa ja toimetab nendega eraviisiliselt.

Milline õnnis aeg! 5 tundi vaikust! Imeline. Kas selline oligi elu enne kriisi? :)

Tegelikult oli mul vaja vaikuseaega selleks, et arvutis tööd teha. Inimesed on erinevad ja palju on superemasid, kes oskavad end lastekisast välja lülitada, et slele saatel mõttetööd teha. Mina ei ole üks nendest. Ma juba kontoris tööl käies sain aru, et mulle ei sobi suured või avatud kontorid, kus rohkem kui 2 inimest ühes kabinetis. Kahekesi sain hakkama, rohkemaga läks keeruliseks. Eriti, kui teised täiesti valimatult muudkui lobisevad + raadio ka mängib. Minu jaoks õudusunenägu.

Ma olen see, kes hommikuti vajab vaikuseaega, et olla ja ärgata. Ma naudin hommikusöögi söömist lihtsalt vaikuses. 

Härra on jälle see mees, kes esimese asjana raadio või läpakast ETV peale paneb. Kuidas ma küll sellise omale valisin :) Olen kuulnud, et Itaalias on beebibuumi asemel lahutuste arv tõusnud, sest ninapidi koos olles on selgunud nii palju häirivaid asju oma kaaslase suhtes, et elu on väljakannatamatuks muutunud.

Igatahes, pika sissejuhatuse lõpuks saan siis öeldud, et täna imelisel hommikupoolikul sain majja kauaoodatud vaikusetunnid, istusin arvutisse ja vihtusin projektitaotlusi kirjutada. Ma pole neid eriti palju siin Peipsi ääres kirjutanud, ainult korralise kevadlaada läbiviimiseks. Muid asju oleme teinud oma kulude ja kirjadega .Isegi, kui on paar taotluse poega esitatud, siis neile pole rahastust saanud. Aga ma pole selle pärast ka pisaraid valanud. Täna on seis hoopis teine. Ma näen, kuidas numbrid kontodel muudkui sulavad (sest noh, käisime kriisiaja alguses ka ehituspoes, et saaks karantiinis olles vaikselt Samovarimaja nokitseda) ja muudkui selgub üks asi teise järel, mis veel vaja ja mis maksab varanduse. 

Seega, et elu pärast kriisi ka jätkuks ja väikeettevõtjana jalad alla saaksime, tuleb rohkem panustada projektidele. Kuidagi veider on kirjutada ja prognoosida, kuidas elu kõik projektist paremaks läheb, kui me ei tea sedagi, kaua kriis kestab ja mis tegelikud mõjud sellel kõigel on. Aga ma püüan ennustada. Ja püüan olla optimistliku elluvaatega. Siiani veel olen, niikaua kuni kontol veeringuid jagub. 

Olen siin kodus olles õppinud nii palju uut. Esiteks, et ma lihtsalt ei taha jagada kõiki komme oma lastega. Nii olen ma ühtteist ära peitnud ja kui ma enne söögi valmimist tahan ühte ampsu võtta (mida ma jumala eest oma lastele ei luba, sest siis nad ei söö õhtusööki ometigi), hiilin vaikselt toast välja ja ukse taga söön. Sest nii kui nad krabistamist kuulevad, on nad platsis. Imeline kuulmine, mis kaob kohe, kui ma neil midagi teha palun või keelan.

Teiseks, Mutukal on imeline haistmine. Kui ma ukse taga mugitud kommiga tuppa tagasi tulen, astub ta kohe ligi ja nuusutab mu suud, nõudlikult uurides, et mida ma sõin. Haistmine jällegi kaob, kui ma palun tal tema enda tekitatud segadus (nt ümberaetud piim laual) ära koristada. siis ta teatab dramaatiliselt, et ta on NIIIII VÄSINUD!

Kolmandaks, päevad on palju, väga palju pikemaks läinud. Ja ma ei räägi päevavalgusest :)

Neljandaks. Kolm korda päevas neljale inimesele süüa teha - see on kreisi. Ja nõudepesumasin uputab koguaeg nõudest, ei jõua neid sisse ega välja laduda enam. Inimesed, kes FBs naeravad nende viimsepäeva valmistujate üle - neil ilmselgelt ei ole lapsi. 

Ma pean külmkapiuksele päriselt ka luku hankima, sest see uks käib koguaeg kinni lahti. Lapsed käivad muudkui midagi söömas sealt ja varud kaovad. Kusjuures ma ise ka tunnen, et söön oluliselt rohkem kodus paigal olles. Siis, kui lapsed lasteaias olid ja ma ise mitme maja vahet tuiskasin, polnud aega ega meeleski lõunat süüa näiteks. Nüüd on ainult üks suur sööming. Ja need vetsupaberinaljad. Teate, kui kodus on kaks väikest kahejalgset, siis see vetsupaber kaob nagu võluväel. Minu omad igatahes tahavad mind hauda saata oma lollustega, sest küll on vaja poole rulli kaupa meetreid mõõta vetsupotti. Pidevalt on vannitoa põrand paberit täis. Ma kindlasti ei ole neile midagi sellist ise õpetanud, veel vähem olen ma yolo-ema, kes selliste asjade peale naerab. aga no üks üritab õppida ise peput pühkima ja teine on talle siis abiks, Ikka meeter paberit korraga toiminguks.

Kuidas teil?

Ja 2020 aasta slogan:

Olge terved!

Mina, prepper, ehk tere tulemast 2020 aasta ja koroonaviirus

Mina olin üks neist laiskadest, kes seda kaugel Hiinas toimuvat, popkorn piltlikult põlvedel, jälgis ja leidis, et minusse see ei puutu. Ei puutunud ka siis, kui Itaaliast hulle teateid saabuma hakkas. Küll aga olin mõttes pead raputamas, et no mida sa ronid reisile praegu, kui igal pool räägitakse ohust.

Olin valmis kaasa noogutama, kui räägiti, et tavaline gripp tapab rohkem inimesi kui koroona. Et jah, kriis on see ju, et pole piisavalt voodikohti nakatunutele, mitte haigus nagu ise.

Päev päevalt lugesin erinevaid teateid maailmast. Õhtuti voodis härraga arutasime ja hommikul kl 7 uusi uudiseid jälgiudes oli stsenaarium muutunud jälle tumedamaks.

Eile hommikul kell 7 avasin äratuse järel telefoni, lugesin uued halvad teated ära, kandsin härrale ette ja paar päeva meil arutlusel olnud mõte, et tuleks poes ära käia, vormus eile hommikul otsuseks. Ok, tänased plaanid kõrvale lükata ja ma sõidan Tartusse.

Vaata, maainimesena nagu ma nüüd juba aastaid olen, on poes käimine meil juba mitmeid aastaid planeeritud koos muude Tartu toimetustega kokku. Ja noh, me ostamegi alati siis veidi rohkem asju, paneme natuke nädalamenüüd paika ja nii. Kord mitme kuu jooksul ostan vetsupaberi ära varuks ja siis vean tükk aega sellega välja (ja ma ostangi rohkem seda, sest ikka puhkemajja külalistele ka). Minu õnnetuseks oli meil kodus järel viimased kaks rulli.

Eile hommikul panime kokku ostunimekirja ja väikese varuga. Igaks juhuks lisasime erinevaid vitamiine ja valuvaigisteid ka, neid peaks niiehknii ju kodus olema, aga nüüd oli natuke nagu häirekell ka. 

Ja sõitsin Tartusse. 5 tundi kulus 4 poes käimisele. Apteekides olid järjekorrad uksest välja. Poodides oli nii palju rahvast kell 9 hommikul, nagu oleks jaanipäeva või jõuluõhtu käes ja vaja ruttu midagi ära osta. Osades parklates polnud vabu kohti ja autod parkisid juba haljasalale. Seal poes sees ei olnud vabasid ostukärusid enam ja rahvast riiulite vahel triiki.

Kui ma kuivainete riiuli ääres seitsmendat pakki soola kärru tõstsin, möödus minust üks vanapapi, kes muidugi lihtsalt pidi kommenteerima tulema, et maailmalõpp ei ole veel käes.

Nagu, mis õigusega sa piidled mu korvi ja siis kommenteerid? Ise oled ka poes toitu varumas või ei?

Kallis härra abikaasa, sa ei saagi rohkem kalale minna (sest 1.märtsist 5.maini on muide püügiload ja hooaeg), sest ma ei saa poest rahumeeli vobla soolamiseks sulle soola osta, kuna siis saan kõõrdipilke ja kommentaare! Ja mida peaksid tegema suurpered, kelle ostukorvid ongi teistest suuremad, eriti kui nad mõistlikult kord nädalas oma planeeritud sisseoste teevad?

Koju jõudmise ajaks oli juba uusi uudiseid, õhtusöögi ajaks veel rohkem ja täna hommikul ärkasin ma eriolukorra kehtestanud riigis. Tavainimesena on see kõik natuke alarmeeriv, aga üleelatav ehk. Lapsed jätsin koju juba eile ja ise olen ka ikkagi tiheasustusest eemal veidi. Elan oma elu edasi ja toimetame asjadega, mis vajavad toimetamist.

Aga on ka see AGA-koht.

Ma olen ka ettevõtja. Turismivaldkonnas. Üheks peamiseks sissetulekuallikaks on meie korraldatavad suurüritused ja need üritused, millest osa võtame toidu tegemisega. Eile kehtestas meie vallavalitsus avalike ürituste keelamise 12.aprillini. Täna hommikul levib info, et VV keelustas riiklikul tasandil avalikud üritused 1.maini. 

Ja ongi pauk käes.

Talve meil polnud, jääd Peipsil ei olnud. Mis tähendab, et meie talveteenistus oli ümmargune null. Ok, elame üle ja teeme suvel rohkem tööd, mõtlesime. Läksime riskile, soetasime kinnistu ja alustasime renoveerimisega. Üleeile õhtul selgus töömehega kokkuleppeid sõlmides, et meil õnnestub osa majast valmis saada maikuuks, et see suvehooaja alguseks avada ja seeläbi pakkuda uusi võimalusi külastajatele. Minu ammuunistatud armastatud Samovarimaja, Rõõmustamine jäi lühikeseks, sest noh, uus päev, uued uudised ja olukorra muutused tund tunni järel.

Tänaseks on üsna selge, et meie korraldatav laat jääb ära. Sellest saadav tulu, mis oli renoveerimiseks planeeritud, jääb ka ära ja tuleb peale maksta hoopis nende kulutuste eest, mis tehtud.

Eesti ei ole hetkeseisuga lukku pandud, kuid tegelikult võiks. See võibolla hoiaks ära pikema vindumise? Kindel on aga see, et nii ilusa algusega ja ilusa numbriga 2020 aasta on väga, väga mustades toonides. Kui suured lootused mul selleks aastaks olid. Mida ma kõike ettevõtjana teen ja toimetan, üritused, turismiobjektid, õpitoad, teenused...

Praegu tundub, et üks loetud arvamus, saab karmiks reaalsuseks. Koroonaviirus viib pankrotti rohkem inimesi kui ta tapab. 

Hästi hästi hell koht minu jaoks on mu lähedased. Ma olen nii õnnelik ja tänulik oma härra ja hulluks ajavate põnnide eest! Loodan neid oma kaitsva tiiva all hoida ka edaspidi. Küll aga on minu eakamal tädil, kes on emapoolsest suguvõsast ainus lähim alles jäänud sugulane, avastatud vähk. Selle lõikus toimub minu sünnipäeva aegu ja kõik see on kokku üks väga halb unenägu.

Aga et mitte seda pikka juttu kurbades toonides hoida, siis kasutan Reet Linna reklaamlauset. 

Elame veel!