esmaspäevane pildipostitus

Paari sõnaga sai jaanipäeva mainitud ka,
siin siis pildis.
Oli suitsusaun ja värsked kasevihad.
Oli palju, väga palju sööki.
Oli lõke ja sõbrad ja paadisõit Peipsil
ja vihm ja külm ja
tore, nii väga tore õhtu.
Rukkililled olid ka, ämmalt!

Üks nunnum külaline kui teine.

Tööasjus käisin reedel Piirissaarel.
Nagu saare peal asjad käivad,
siis
peamine on leida paat!

Ja väga meeldib mulle leida inspiratsiooni.
milline mõnus grilli(puude) nurgake.



Suve värvid, maitsed ja lõhnad.

Nädalavahetusel oli ema sünnipäev.
Ta oleks saanud 52...
Seega käisime tädiga Pärnumaal,
kus olles hakkas mulle näppu ema vana märkmik.
Meil kõigil on olnud see faas,
kus on vaja üles kirjutada igasugu luuletusi ja mõtteterasid.
Põnev oli lugada ja muiata.

Üüü, seks ja puha...

 

Ja siis kiire inglise keele tund.
Muhahhaa, nüüd läks küll midagi valesti?

Ja lõpetuseks väike aiandusnurgake ikka ka.
Need kurgitaimed on meil nii nirud kui vähegi saab.
AGA!
Kurke täis.
Ihsand kui tore!

härra nipid

Vahel, kui ma porisen või ajan oma joont, võtab härra kätte ja sõidutab mind psühhiaatriahaigla ette. Et kui ma veel sellist jama ajan, siis ta viib mu sisse :) No kuidas saab ise üleni naerukrampides olles üldse teisega pahandada? Hea strateegia, mister!

Ja siis mõnikord tuleb härra peale tööd koju ja nii muuseas paneb sülle kingituse.

Kas ma nüüd olengi täiesti ära kodustatud?

nagu ikka, räägi inimestega?

Üle pika aja jõudsin taas vanematekoju Pärnumaale. Kõht on konkreetselt kolmekordseks söödud, vanaisa pruut nuumab mõnuga. Nüüd aga olen tõsise probleemi ees. Ma näen, kuidas jões "saarekestel" piparmünt vohab ja mina, suurim piparmündihoolik üldse (ei räägi siinkohal mojitotest vaid igavast piparmünditeest), ei saa sellele ligi. Vaja oleks hädasti talvevarusid korjata, aga vesi on kõrge ja ekstrakülm. Ja ma olen tohutu külmavares eksole. Mis nüüd saab???

---

Ühtlasi saabus tädi külla. Ajasime juttu maast ja ilmast, kui ta rääkis, kuid mu noorem venna (technically speaking küll tädipoeg, aga ta on meiega olnud forever, seega venna it is...) tal korterit remondib ja ta eluaeg kogutud varandust ära likvideerib. Ma peaaegu hakkasin nutma, kui kuulsin, et paar kuud tagasi viskas ära vanakooli vahvlimasina. SELLE masina, mida ma juba AASTAID taga otsin (ja mida ma hiigelsummade eest osta.ee-st ei raatsi kakelda)! Et ma ei mõistnud ka tädilt varem küsida...

---

Vähemalt olen ma tädilt nii mõnegi asja ära päästnud! Ja keldrisse venna pole veel jõudnud, seega sealt saan ma pool varandust. Jagan infot siis, kui aeg (ja asjad) on käes :)

jaanipäevast ja külmast kontides

Pärast tohutut ahastust ning kahel korral käekoti tühjaks tõstmist ja oma CK päikeseprille kotist mitte leides, vaatasid nad mulle vastu mu omast käekotist (mida ma olin kaks korda põhjalikult läbi otsinud eksole), kui sealt rahakotti haarasin, et lõunale minna. Vähemalt on nad alles, mis iganes moodi nad vahepeal Narnias või Imedemaal või jumal teab kus ära käisid...

 

---

 

Halan veelkord selle üle, kui suur külmavares ma olen. See on täiesti hämming. Kalender valetab mulle julmalt näkku, et on puhta ametlik suvi, kuigi jaaniõhtul istusime me kõik kolme kampsuni ja talvejopega lauas. Viimased paar nädalat ma ei saa kuidagi magama jääda, sest on NII külm. Mul on kas kampsun seljas või hoopis suur soe hommikumantel ja kindlasti sokid, sest ma värisen lõputult. Teki all! HÄRRA KAISUS! Ja tema on ometi ju kuum tükk, mis mu südamegi sulatanud :)

 

Ma ei saa sellest loost üldse aru. Ja majas ei ole üldse külm, lihtsalt... mina värisen.

 

Ma pean veel 9 päeva vastu pidama. Siis kavatsen ma higistada ja palavusest nõrkeda, aga mitte kordagi vinguda, sest temperatuur saab olema mulle paslik.

 

---

 

Jaanipäev oli suur grillfestival. Meil oli tugevalt üle 10 kg liha, ometigi ma veel ütlesin, et seda ei toodaks, sest meil on. Aga ei, kes tuli vorstide, kes šašlõkiga. Kes paari kg, kes 5 kg kaupa. Mul läheb pelgalt liha lõhna tundmisest süda pahaks praegu, seda sai liiga palju.

 

---

 

Selle pika nädalavahetuse jooksul käis meil väga palju sõpru, peret ja toredaid inimesi külas. Logelemise hetke praktiliselt ei olnudki. Nüüd tahaks ühe päeva lihtsalt maha magada.

 

---

 

Meie kaevu kaevamise projekt on hetkel stand-by režiimil. Laseme veel settida ja ootame augustikuud, et näha, kui madalaks veetase langeb ja kas kaev võib kuivale jääda. Või peab ikka ühe (või kaks?) raket veel maasse kaevama (viis on maasse kaevatud ja see ei olnud härral üldse lõbus ettevõtmine)? Veetorudest ja kanalisatsioonipaakidest rääkimata. Üsna nutune, sest ma ei jõua üldse ära oodata, et vannituba omale saada. Ja korralikku kööki. Hiljemalt talveks ma neid nõuan omale!

 

---

 

Otsustasime oma Tartu pesast loobuda. Ei ole mõtet ikka kolme kohta üleval pidada, Tallinna pesa juba on korraldatud, nüüd siis Tartu ka. 1.juuliks peame asjad välja kolima sealt. Praegu olime kasutanud seda korterit hea võimalusena laoks moondada, nüüd ma ei tea, kuhu need asjad kõik pannakse. Tuleb Peipsi äärde ilmselt kokku klopsida üks ajutine kuurialune, kuhu saaks tavaari ladustada. Sest maja tuli ju meil ka kaasavaraga. Algul oli nii hea, seni, kuni kolme kodu ühe katuse alla polnud kokku kolinud.

 

Ma olen ahastuses :) Sest majas meil just kummutite ja kappide ja garderoobiruumide rohkusega ei hiilga täna.

aedniku raport

Milline rõõm on potipõllupeenrast välja tõmmata maailmaparimaid isekasvatatud porgandihakatisi. Kaks ampsu küll, aga nii magusad.

 

Praegune suur rõõm ongi sellest, et porgandid on õnnestunud. Hernes on end taeva poole sirutanud ja õitseb mühinal. Ma väga loodan, et esimesed herned saab nädala pärast (naeran ise ka oma sinisilmsust), muidu jäävad nad meid ootama.

 

Paar kuud tagasi mulda suratud vaarikad on marju täis, annaks nüüd vaid päikest.

 

Sellised pisikesed rõõmud. Jaanid möödusid tohutu grillimise tähe all, mul läheb üksnes lihale mõtlemisest süda juba pahaks. Seega käin hoopis oma porgandipeenart rõõmuga harvendamas.