ema ja isa, 25

Vanematel oli põhjust pidulikud olla ja pere seltsis vahuvein avada. Tähistasime vanemate 25.ndat pulma-aastapäeva.

Palju palju õnne!

OhMyGod!

OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! ...

Ma olen foobik, mul on kaks suurt foobiat - ussid ja veri. Ilmselt on mingeid väiksemaid ka. Aga need kaks on SUURED. Ja eile töölt koju sõites oli metsavaheteel majast sajakonna meetri kaugusel uss. OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod! OhMyGod!

Suutsin omale mällu manada kujutelma, kuidas uss mu autoratta küljes "jänest sõidab" ja maja ees siis mu teekonna autost tuppa blokeerib. Arvake, kes kiljudes ja värisedes tuppa tormas?

Miks on inimestel foobiad? Miks nad lasevad foobiatel enda üle võimust võtta? Olen vaadanud dokfilme foobikutest, need muidugi olid erilised juhtumid, ma nimetaksin maniakkideks, aga pole siin mul ironiseerida midagi. On kindlasti neid, kes arvavad, et minu verefoobia on kiiksuga. Ma võin minestada ainuüksi telekast mingit jõhkralt verist stseeni nähes, doonorina ei vaata kunagi, kuidas veri kotti koguneb, rääkimata oma või lähedaste veritsevatest haavadest. Härra avarii-järgne haavapuhastuse tulemus oli pilt-taskus-herz, kusjuures härra ise toimetas, ma olin lihtsalt kõrvalseisja.

Mul üks sõbranna kardab metsikult hiiri-rotte, kord nägi ta tänaval roti laipa. Sõbranna läks too päev tööle/trenni suure-suure ringiga, vältides seda tänavalõiku. Toona sõbrannat kuulates mõtlesin endamisi, et mis see surnud rott siis nii väga on. Kui aga ma peaks tänaval surnud ussiga tõtt vahtima, kargaksin ilmselt ehmatusest esimesele inimesele sülle.

Tean ka arvatavasti oma foobia tekkimise põhjust - pean selleks Eesti muinasjutte ussikuningatest jne. Lapsena olin aldis palju lugema, sealhulgas Eesti muistendeid, muinasjutte jms. Eesti lugudes (kenasti illustreeritud ja puha, suur aitäh!) on suurem osa jutte ussidest ja ussikoobastest, kuidas vaeslaps kuskil metsas ussidega jauras. Appi. Ma arvatavasti oma lapsele tulevikus annan lugemiseks ussideta muinasjutte. Üleüldse, miks peavad muinasjutud nii hirmsad olema? Pöial-Liisi saadeti maa alla pimedasse koos mullamutiga tuigerdama, mingi nõid tahtis Hansu ja Grete ahju ajada, kõik peksid ja naeruvääristasid Inetut Pardipoega, Kaval-Ants ja Vanapagan pidevalt vägivallatsesid, alati saadeti vaeslaps kas talvel metsa maasikale vms orjatööd tegema, Lumivalgeke mürgitati. Eriti räige oli muinasjutt vaeslapsest, keda kurat tuli sauna piidlema ja naiseks võitma. Näiteid on veel ja veel, ja mitte vaid Eesti muinasjuttudes. Ma vist hakkan oma lapsele Hemingwayd lugema :)

Mõttetera

Tänase päeva mõttetera:

"Kes oskab, see teeb. Kes teha ei oska, see õpetab. Kes õpetada ei oska, see juhib. Kes juhtida ei oska, see kontrollib."

herz ja pimedas sõit

Vastik. Vastik pime aeg.

Peale meeldivat õhtut Laura, Lenna, Viljo juures keeran autorooli Kiisa-Saku-Keila suunal. Pilkane pimedus, nähtavus nullilähedane. Lülitan sisse täistuled. Lülitan välja täistuled. Kissitan teed ja vastutuleva auto tulesid. Lülitan sisse täistuled. Kus ma üldse olen? Igaks juhuks sõidan otse.Teeviit Keila 13 km. Okei. Ees pimedus ja paar meetrit nähtavat teed. Ei ühtegi helkurposti tee ääres. Ei ühtegi teetähistust maanteel. Tahavaatepeeglis must pilt. Samuti küljepeeglites. Mulle ei meeldi pimedas sõitmine. Eriti teades, et härral on ksenoontuled. Xenoontuled? Misiganes. Nähtavus super. Minul mitte. Lülitan sisse täistuled. Lülitan välja täistuled. Kissitan teed ja vastutuleva auto tulesid. Lülitan sisse täistuled. Raadios Puff Daddy ja missellenaisenimioligi (Faith Evans?) laul I'll be missing You. E!-s just nägin saadet, et see laul on mälestamaks naislaulja armastatut ja Puffy head sõpra, kes oli hukkunud. Millepärast see mulle oluline info on? Must-must öö. Aa, nüüd ma tean küll, kus ma olen. Lülitan sisse täistuled. Lülitan välja täistuled. Kissitan teed ja vastutuleva auto tulesid. Lülitan sisse täistuled. Mida on inimestel neljapäeva öösel vaja pimedas ringi sõita? Lülitan sisse täistuled. Lülitan välja täistuled. Kissitan teed ja vastutuleva auto tulesid. Lülitan sisse täistuled. Kust krt see veok ette keeras? Möödasõit. Yess! Tuttav asustus, tuttav vasakpööre. Tuttavad teeviidad. Tuttav oja. Õudne, kui mingi metsloom peaks nüüd teele astuma. Kiiskavad silmad pimeduses. Kass, rsk! Tuttav metsatee... Kodu.

"Inimesed on imelikud," oli mu esimene mõte, kui eile üle ma-ei-tea-kui-pika-aja jalutasin Vabaduse väljakult Hollywoodi suunal. Nägin ööpimeduses inimesi seismas puu all ja üles kõõritamas, keegi filmis. Heitsin pilgu üles ja nägin mobiiltelefone, helisevaid ja äratavaid, rippumas nagu õunad okstel.

Muigasin. Astusin edasi.

Eks ma ei jaga enam ümbertoimuvast midagi, olen maa-inimene. Kesklinnas pole ammu käinud, kaugeim koht on Kristiine, muidu ikka kodu-töö-kodu suund.

Seadsin sammud 8-sse. Seal ootas mind õdus äraolemine, naistekas ;)

Enne südaööd seadsine sammud uude klubisse, Club von überblingen. Arvan, et sellest saab mu lemmik (niivõrd-kuivõrd ma end välja vean pidutsema).