Projekt "Samovarimaja" - 11

Mida rohkem me oma külakest üles ehitame, seda rohkem tööd on teha :) Ehk et päevad ja nädalad lihtsalt kulgevad ja kohe on käes aprill, mis tähendab, et suvehooaeg on 2 kuu kaugusel. Suvehooajaks PEAME saama nii mõnegi asja valmis ehitatud, aga teadagi on alati sees sama pinge - kust leida töömehi? Aga mitte sellest ei räägi täna rohkem, vaid väike ülevaade talvisest projektist.

Samovarimaja dvori all olev vana laut oli juba maja ostes tohutut risu  täis. 2020 me suutsime natuke seal korda luua, aga olukord taastus kiirelt, kui oli vaja jälle mingeid muid asju vaja kuhugi eest ära tõsta ja nii see ruum on olnud koguaeg üks suur kolaruum. Õudne vaadata minu jaoks!

veebruar 2020

veebruar 2020

Meil on olnud paar erinevat mõtet selle ruumiga, nt suurem köök suviste toiduürituste jaoks. Plaan oli kolida meie osalemised Mesi tarest ära Samovarimaja hoovile, aga seal ei ole parklat ega vajalikku infrat, lisaks on püsikülalised harjunud juba Mesi tare hoovile tulema. Seega ruumi otstarve natuke jas kohandus vajaduste järgi ja sellest saab nüüd meie ivantšai tegemise ruum. Seni oleme seda kodus hoovis põlve otsas rullinud, aga lõpuks ometi saab inimese moodi teed valmistada. Ja seda õiges kohas ka - Samovarimajas!

Niiet hakkasime novembris pihta selle asjaga!

Muutsime ruumi sissepääsu asukohta loogilisemaks meie jaoks ning et oleks rohkem kasulikku seinapinda. Ikkagi muuseumilaadne toode meil eksole.

Ruumi peale pööningule sai üle 50 cm villa soojustuseks. Kunagi tulevikus ehitame teise korruse ka täies osas välja, aga enne on vaja Mesi tare projektid ellu viia ja koduehitusega tegeleda. Kodu on olnud meie kõige suurem vaeslaps, aga enam ei kannata oodata. Mesilane läheb sügisel kooli ja lastele on hädasti vaja oma tubasid!!! (Ütleme nii, et vanematele ka!)

Päris valmis veel ei ole. Muidugi on puudu veel mõni riiul ja mõni pistik paika panemata, aga suures plaanis võib joone alla tõmmata. Ühtteist asju tuleb veel kolida ümber, aga see kõik on aja jooksul paika loksuv teema.

Tehnika sissekolimine oli paras katsumus. Aga mehed said hakkama!

Härra tööriistad hetkel veel igal pool laiali ja riiulid seinalt puudu, kuhu neid siniseid valmis ivantšaiga potsikuid hoiustada, aga selline ta sai!

Panen korraks veel enne ja pärast pildi kõrvuti ka :)

uus maailm

(Postitus, et ajajälg jääks maha. Olen 2+ nädalat hoogu võtnud, et seda kirjutada üldse).

Ma arvasin, et märtsis 2020 elan ma uues üleöö muutunud maailmas. 

Ma arvasin, et mina oma eluajal kodu lähedal sõda ei näe või ei pea sõja pärast muretsema esiisade kombel.

Paljugi mis me arvame eksole. 24.veebruaril 2022 istusin perega õndsalt brunchi-lauda kiluleibade ja väikese napsuga, et perega ja hetk hiljem sõpradega tähistada EV104. Oli imeilus ja rämetuuline ilm, Peipsit katmas 70 cm jääd, karakat sõiduvalmis, et päeva meeldejäävaks teha.

Laisa hommiku taustaks pani härra mängima ERRi ja hommikuse lipu heiskamise. Kui Jüri Ratas oma suu lahti tegi, vajus mulgi suu lahti. Venemaa ründas Ukrainat!

Kuidas on selline asi üldse võimalik 21.sajandil. Aga on.

Juba mõnda aega kõlasid uudisteportaalides sõnavõtud, küll USA, küll UK poolt, et Venemaa plaanib rünnata. Mina ei võtnud seda tõsiselt, sest no kui muudkui lubatakse, mis seal asja võlu on eksole. Mainisin veel, et see kõlab nagu see lugu, kus poiss hüüab külale "Hunt, hunt" mitu korda, kuni lõpuks enam poissi ei usuta. Ja siis hunt ründaski. Nii selles jutus, kui ka päriselus. 

Ma ei ole suur annetaja. Ma ei jookse Jõulutunnelitesse ja väifondi koguaeg ülekandeid tegema, aga Ukraina jaoks ma tegin. Kandsin üle Pagulasabile. Ja kui nägin FBs jagatud postitust, kus kõlas mõte võtta AirBnb kaudu Ukrainasse majutust ja mitte minna (ilmselgetel põhjustel), siis saab mõnda peret seeläbi täiesti otse rahaliselt toetada. See mõte läks nii südamesse, et kohe sel hilisel öötunnil kukkusin omale airbnb kontot tegema ja majutust otsima Ukrainas. Valisin Hersoni linna, mis sel hetkel oli piiramisrõngas ja teadete kohaselt Venemaa kontrolli all. Pisarsilmil lugesin majutuse perenaise teadet, mis tema pere ja tema linnaga toimub. Õudne :(

Liina jagas hiljem mulle linki, et see airbnb üleskutse leidis sotsiaalmeedias üle maailma laia levikut ning 48 tunniga broneerisid inimesed ukrainaste otseseks toetamiseks juba pea 2 miljoni dollari väärtuses majutust. Samuti meeldis mulle artikkel, kus airbnb teatas muude abinõude seas lisaks, et Ukraina broneeringutelt nad vahendustasu ei võta.

Kuigi meel on murelik, tuleb siiski vaimse tervise nimel natuke naerda. Ja rohked meemid, mis liikvel on, aitavad seda teha.

Ja ongoi igapäevane rutiin (miinus kohvi minu puhul)

googlike, googlike ekraani peal...

Kas sa googeldad enda nime? Kui tihti? ;)

Mina võin täitsa vabalt öelda, et mina seda teen. Ettevõtet ka, sest otsin artikleid, blogipostitusi jm kajastusi. Ikka tuleb silm peal hoida, mis kuhu laia internetti üles laetud on. Sest mõnikord ma tean oodata postitust, aga mõnikord avastan juhuslikult põnevaid pilte ja lugusid, mida ettevõtte kontodel tore edasi jagada. 

Täna vallutasid lapsed teleka oma TV3 multikaõhtuga ja nii ei ole mingit Eesti Laulu mul vaadata. Võtsin ette interneeduse ja hakkasin vaatama, kas miskit uut põnevat vahepeal tulnud, mille ehk maha maganud olen. 

Leidsin hoopis midagi täiesti teisest valdkonnast - enda nime google'sse sisse trükkides koperdasin endanimeliste päikeseprillide otsa. No kui see ei ole tuus, et prilli peal mu oma nimi on, siis ma ei tea, mis üldse tuus oleks :) Kuna mu nimi nii ebatavaline on, siis mind ei ole laulu sisse pandud või kommipaberile trükitud. Coca-cola igiammuse kampaania raames ei olnud mõtet unistadagi, et riiulist enda nimega Coca Cola leida võiksin. Seega, kui ma midagi endanimelist leian, siis see on nagu väikestviisi ime. 

Niiet suvalisest interneti kammimise õhtust kujunes välja rahakoti-raudade paotamine ja tellimus läks teele. Ma loodan, et need kohale ka jõuavad :) Pildi järgi peaks pakendatud ka olema täitsa minu nimega karbikesse. Äkki naistepäevaks kohal? Või varane sünnipäevakingitus? Ma olen nii elevil igatahes :)

---

Eelmisel nädalal oli üks põnev üllatus veel. Siis saabus postkasti teavitus, et mind on nomineeritud aasta turismiedendaja tiitlile. Ohsapoiss! See kiri võttis küll lausa sõnatuks. Lugesin tingimusi, et millele kõik nominendid osalemiseks vastama peavad ja väga, VÄGA uhke tunne oli ja on siiani. 

Tänaseks on teada, et uhkes nimekirjas, kuhu ka mina olin üles rivistatud, sai seekord tiitli omale Aivar Ruukel ja kõik, kes vähegi turismist Eestis midagi teavad, võivad kinnitada, et see tiitel läks õigesse kohta! Aivar on 30 aastat Soomaa asja ajanud ja mul on väga hea meel, et ta tiitli omale sai. Seda enam, et ta tegi ära ka suure töö ja viis haabjaehituse UNESCOsse. Super! Lisaks on Aivar mu vanaisa  naabrimees mu lapsepõlvemaal (mis asub Soomaa serval eksole), seega ma tunnen, et tunnustus tuli ikkagi koju! Minu teise koju :)

Pooleli jäänud lood

On pühapäeva õhtu. Kell on veidi 21 läbi, lapsed on tuttu saadud ja härraga isegi mõlemad juba teki alla pugenud. Und veel ei tule. Mina loen äpist raamatut ja härra loeb telefoni-Postimehest päevauudiseid. Korraga kuulen ropendamist. Teine valing veel ja järgneb kolmaski. Mul silmad suured, sest sellist asja ma naljalt härra suust ei kuule. 

Härra näitab mulle oma FB sõnumitest ühe sõbraga vestlust. Nad olid eelmisel päeval Peipsil kalal härra ja karakatiga ja kirjutasid omavahel, et järgmine kord lähevad Peipsile koos minu härraga mootorsaanidega lõbusõidule. Sõbra kiri on saadetud kl 16.23 ja härra vastas talle 18 ajal, et davai, lähme. 

Ja siis näitab härra mulle Postimehe värsket artiklit. Tartumaal hukkus 33-aastane mees. Ja siis ta näitab sõbraprofiili, kuhu järjest laekuvad kaastundeavaldused.

Härra viimast sõnumit ei saa sõber kunagi kätte. Seda, mida härra kl 18 ajal saatis. Ühel hetkel sa teed sõbraga plaane ja järgmisel hetkel ei ole enam sõpra...

---

Reede õhtul vaatan Ringvaadet. Esimene teema puudutab varahommikul lahkunud Madis Millingut. Vestlema on kutsutud kaks head Millingu sõpra. Ma saan aru, et teema on kuum ja tuleb kiiresti reageerida, et lugu teha. Aga ma vaatasin Raivo E. Tamme ja Hendrik Normanni. Mehed ei saa just liiga kiiresti sõna suust, palju ei puudu pisaratest. Raske on loogilisi lauseid seda. Sõbrad on šokis ja leinavad! Miks peab kommentaari rebima kohe värskelt haavalt? 

---

Mul on õnnestunud anda päris palju intervjuusid. See on tore, kui saab oma tegemisi, oma ettevõtet, oma hobisid ja oma armastatud Sibulateed teistele tutvustada. Aga ma olen vastanud ka puhtas šokiseisundis ajakirjaniku küsimustele, kui lahkus armas sõber ja nö naabrimees (sest tänavkülades on nagu kõik naabrid) Vahur A. See on artikkel, mida ma väga üle lugeda ei taha. Nüüd vastas telefoni teel küsimustele sõbra kohta härra. Kuigi uudislugu on okei, siis härra tunneb, et valel hetkel räägitud ja kas ta liiga palju ei öelnud? 

Ja vähem kui kuu aega tagasi andis härra ühe teise intervjuu, kommenteerides Peipsi järve, ohtusid, kalameeste uljust, valesid valikuid. Lugu oli ajendatud enne jõule Kauksis uppunud 2 mehest. Kuidagi palju morbiidseid teemasid.

---

See kõik tegelikult pressib minu suurimale hirmule. Iga päev saadan oma härra järvele. Iga päev südamest loodan, et ta tuleb õhtuks minu juurde kaissu tagasi. Seisan köögis pliidi ääres ja vaatan välja aknast. Hoovil vaatavad vastu karakatid, ATV, mootorsaan, paadid. Härra meeste- ja tehnikamaailm. Ja kõik need masinad on magnetiks, mis tõmbavad mehi Peipsile, kus on loodus, mis teeb omatahtsi ega andesta vigu. 

---

Oleme härraga sel teemal mitmel korral peatunud viimastel päevadel. Võiks ju tehnika jättagi hoovile ja mitte tööle minna, Aga õnnetus võib juhtuda ka oma hoovis ning elu ei saa elamata jätta. Lihtsalt tahaks, et ei juhtuks rumalaid õnnetusi ja et tervist jaguks. Et pered oleksid õnnelikud ja et armastust oleks palju.

Olge hoitud.

Maailma parim mäng

Ma olen enamasti kehv ema, sest ma üldse ei jaksa Mutukaga mängida, kuigi ta kõrva ääres muudkui jutustab ja küsib. Põhjuseid on alati kümneid, enamasti ikka, et on just väga kiire tööasi, külalistega mingid ettevalmistused või õhtusöögi tegemise aeg. Või siis on need kõik tehtud ja lihtsalt ei jaksa. 

Kehv mängija olen ka. Kui mänguks on tähtede kirjutamine või värviraamatu värvimine, siis ma olen täitsa käpp. Legodest ei oska ma üldse midagi ehitada ja barbiedega mängimine tähendab konstantset riidesse panemist, kuniks preili kõik 16 barbiet jälle paljaks koorib.

Täna õhtul aga rullus lahti maailma parim mäng.

Mina diivanil, sest jälle käes see hetk päevast, mil enam ei jaksa.

Mutukas hiilib salakavalalt ligi ja palub meelalt võtta ampsu mürgiõunast. Võtan ja suren sinnasamasse diivanile ära (mängult, see käib Mutukal ja Mesilasel mängude juures igaks teiseks sidesõnaks). Vahepeal kehastub kuri võõrasema Mutukas ümber pöialpoisiks ja raputab mind ärkama. Sosistan hauataguselt maalt, et ainult Printsi suudlus äratab mind üles.

Pöialpoiss jookseb telekatoas laiskleva Printsi juurde ja kutsub Printsessi musitama. Laisk Prints ei viitsi. Pöialpoiss jookseb pool tundi ühest toast teise teadetega, et musitama on vaja minna või et Prints ei tule üldse.

Mina samal ajal olen mugavalt surnud edasi diivanil.

Ausalt, maailma parim mäng. Lõpuks Prints ikka tuli musitama ja siis oli aeg magama minna.

Õnnelik lõpp :)