sõbrapäevast

Härra mul üldiselt on olnud oskuslik üllataja. Tähelepanelik ja tabab ära jutu seest õigeid asju kõrva taha panna. Nii on ta mind aastate jooksul (oi, kui armas oli seda praegu kirjutada. Sest tõesti, MEIE oleme juba olnud päris mitu aastat) nende õigete pisikeste kingituste või žestidega üllatanud nii palju kordi.

Ei tea, kas see "never-ending maa-töö-elu" või mis täpsemalt on neid kõrvatahapanemisi pärssinud, aga üht suurt soovi pidin ma talle kohe päris mitu korda vihjamisest kuni tead-mine-kingi-mulle-SEE ...-ni välja ütlema. Ja missest, et ma täitsa otse teda juba juhatasin, ta suutis ikkagi lõpuks üllatada :)

Tähendab siis, ma olen juba mõned aastat noolinud ja unistanud nomination-ketist. Sest selle Pandora-keti laadne toode on mul olemas ja ripatsid kipuvad jääma a la sallide ja sukkade ja muude asjade külge, kuhu sa kindlasti ei tahaks, et nad kinni jääks ja hetkedel, mil sa kohe kindlasti ei tahaks, et see juhtuks.

Ja see nomination kett tundus ses suhtes oluliselt sümpaatsem ja noh... kuldsem :) Ja idee, kui selline mulle ju meeldib - mind ja mu elu ja inimesi mu ümber sümboliseerivad lülid ketis. Kokku tuleb täitsa minu elu.

Nii alustaski härra mu isikliku ketiga. Ja mis muu saaks sõbrapäeval olla õigem kombinatsioon, kui H+M?

Ma ise oleks valinud vist kuldse baasketi, aga küll jõuab siis järgmisega? Süües kasvab isu eks? Igatahes pakend on ilus ja kett ise veel rohkem ja ma olen nüüd nii kataloogi kui veebilehti kamminud, et mis lülisid ma kõiki tahaks. Kataloogis hakkasin härrale vihjeks ringe ka ümber vedama, mis peale ta arvas, et ma ei jäta talle üldse fantaasiale ruumi :)

Aga endale lubasin, et tähtpäevade puhul võin ju omale lubada lülikese kinkimist? Jubetore, et tulemas on kohe naistepäev ja sünnipäev ja emadepäev. Ja jaanipäev... Kas vabariigi aastapäeva puhul võiks ju ka omale kinkida??? :)

Sellest viimasest rääkides... Vabariigi aastapäev oli inspiratsiooniks, kui ma härrale väikest kingitust kokku panin. Üheks kingi osaks sai lips talle ja mulle ka. Et meie traditsiooniks kujunevat vabariigi aastapäeva sinimustvalget pilti teha.

Selliseid lipse saab Freya aksessuaaridelt.

EHE märgist pikemalt

Ükskord ennemuistsel aal.. see oli septembri lõpus, osalesin Peipsi teemalisel arengufoorumil, kus viimane päevapunkt rääkis toidust ja ehedusest. Ma algselt plaanisin sellelt küll ära viilida, aga millegipärast magasin õige hetke maha ja jäin siis kuulama. Muu jutu seas räägiti EHE märgist ja kriteeriumitest ka. Kuigi EHE märki antakse välja juba ca 9 aastat, polnud ma sellest kuulnudki! Mahetoidust ikka kuuleb, aga konkreetselt sellest märgist mitte.

Sain teada, et antakse välja kolmes valdkonnas seda:

1. toit

2. majutus

3. muud turismiteenused (retked, matkad, värgid)

Kuulasin ja kuulasin ning tabasn mõttelt - ähh, no täpselt meie teema ju. Ja otsustasin, et lähen koju ja teen taotluse ära :)

Kui maaturismi lehe ette võtsin, siis see majutuse ankeedivorm ei avanenud millegipärast. Ma siis lõin käega, et hiljem. Paar nädalat oli muid tegemisi, kui uuesti proovisin. Ikka ei miskit ja härra võttis siis kõne neile. Saime teada, et esmane nn taotlus tuleb teha vabas vormis e-kirja teel. See tehtud, saime kiirelt vastuse, et väga tore ja millal võib tulla dokumentidega tutvuma!

Eeemmm... Mis dokumentidega? :D

Võtsin siis aega, mil Mesilane magas päevaund, ja hakkasin nõudeid läbi töötama ja dokumente koostama. Tegelikult polnud miskit üle mõistuse, sest kõik need asjad, mis nüüd dokumentidega pidi kaetud olema, olid meil niiehknii tehtud või peas läbi mõeldud, vaja ainult kirjalikult vormistada. 

Kui lõpuks Maaturismi kontaktisikud kohapeale kontrollima tulid, siis 

• esimese asjana tunnistasid, et olid tulnud suure skeptilise suhtumisega, et me raudselt ei ole EHE
• hakkasid ringi vaatama ja silmad läksid särama, et KUI ÄGE meil on
• ahhetasid, et nii korras ja ideaalseid dokumente pole nad kunagi näinud
• küsisid, et kas tohivad edaspidi meid tsiteerida ja meid näiteks tuua
• avaldasid, et mitte ükski majutusasutus pole siiani EHE märki saanud ja et teevad meist nn pioneerid

Meil oli pikk päev dokumentidega tööd tehes ja neile tausta ja kõike muud tutvustades. Kontroll oli põhjalik.

Veel küsiti soovitajaid. Ma siis pöördusin viie meil ööbinud kliendi poole, et kas tohib anda nende kontaktid. Ma ei teagi, kas nad päriselt ühendust ka võtsid või oli see mingi salastrateegia neil :) Igatahes ma sain klientidelt nii sooja tagasiside, et meil on tore ja nad väga hea meelega kiidavad meid.

Ühesõnaga, oli küll intensiivne kontroll-päev, aga see-eest väga meeldiv ja sõbralik kohtumine. Ja siis saabus vaikus. Mitu kuud vaikust. Teadsin, et tunnustus antakse välja Tourestil, seega jaanuari lõpus enam ei mallanud ja helistasin kontaktile :) Et mis värk. Kontakt siis ütles, et me oleme selle vooru parimad ja et kahjuks on taotlejaid nii palju ja et kogu võhm on kulunud probleemsetele taotlustele. Ühesõnaga taaskord väga meeldiv vestlus. Ootasin põnevusega komisjoni-päeva ja õhtul sain kinnitus-smsi! Et saame tunnustuse. Ma mõtetes muidugi ei kahelnud, et ei saa. No kuidas saab nii üldse, kui ma kogu hinge panen millessegi eksole, aga kunagi ju ei tea. Ühesõnaga, nii rõõmus meel on, et see siblimine teostus ühe toreda tunnustusega ja eriti äge on olla milleski esimene! Nüüd siis tuleb hakata seda müüma. Kindlasti on ju neid, keda nišivärk kõnetab ja öko ja nii? Eksju-onju?

Ja kui ma terve elu olen saanud lugeda oma nime igasuguste vigade ja tuletustega, siis see, et tare nimesse viga tehti (tunnistuse peal ka - tarest sai talu), siis see küll nüüd võttis paar nooti allapoole tuure. Misasja? Aga lubati korrektne teha ja kohale ka tuua uus. Niiet elame-näeme :)

I'm back

Noniinonii. I'm back :))

Arvuti tuli remondist tagasi, kappab nüüd nagu noor sälg. Mis tal viga kapata, kui TÄIESTI TÜHI koorem on eksole. 500 GB elu läks. Aegajalt ikka meenub jälle, et see või too asi on ka nüüd ju läinud. Pekki noh. Sõber A. ei saanud päästa mitte midagi. Palusin härral täna see katkine ketas ksukile teenindusse viia. Et äkki neil on mingi veel spetsiaalsemaid vidinaid või ultramoodsat tarkvara või midagigi. Ma ei ole veel lootust kaotanud. 

Mul jah on kaks välist kõvaketast olemas ja sinna ühtteist salvestatud. Seega kõigest ma ilma ei ole siiski. Aga viimati ma ei mäleta millal varundasin asju. Seega viimase paari-kolme kuu pildid ja dokumendid kindlasti on läinud. ÕNNEKS on Mesilase paljud pildid siiski kettale tõstetud ja õnneks on SD kaardilt sünnipäeva pildid ära kustutamata (kustutasin hunniku teisi pilte et sünnipäev peale saaks. nuuks eksole). Loodan need vähemalt taastada.

Aga nagu me sõbranna s.-ga rääkisime - kahjuks arvuti ei ütle sulle, et väga austatud preili herz. ma lakkan töötamast 65 minuti pärast, seega kasutage aega ratsionaalselt ja päästke, mis teile oluline. siiralt teie, truudusetu arvuti.

Piltide osaks õnneks olen Tare pilte mingil määral pannud FBsse ja kodukale, aga see ei päästa sellisel juhul, kui vaja suure resoga pilte. Need on nüüd läinud. Mesilase pilte on õnneks ka natuke FBs ja Instas. Kahetine lugu eksole. Üheltpoolt ei taha ennast ega oma last internetti üles panna, sest sinna sa jäädki. Teisest küljest, jumal tänatud, et saab needki pildid eksole. Ja kui veel ennast mingitpidi lohutada - õnneks olen ma Mesilase pilte paberile ja albumisse printinud ikka mehemoodi. Enda piltidega on tuuga - need tuhat pilti, mis erinevatelt reisidelt ja poseerimistelt ja üritustelt viis+ aastat kausta kogunenud on ilmutamiseks... no neid enam ei ole.

---

Enne jalutasin oma Mesilast päevaunne ja niiiii suur uni oli, et tahtsin talle poole tee peal ise ka kaissu pugeda. Nüüd toas, kus mul oleks võimalus veidi tukkuda, mis ma teen? Istun muidugi arvutis. Uni nagu peoga pühitud. 

Kui selle 54 koosveedetud nädala jooksul on Mesilane olnud imetore kaaslane ja mul magamata öid umbes 2-3 ja neidki enam ei mäleta (esimeste gaaside aegu, kui ei saanud täpselt pihta, et kuidas Mummi olemist leevendada), siis nüüd täna oli küll õuduste öö. 

Nimelt keerasin Mesilasele kraanid kinni. Kui varasemalt olid ööd need, mida ma isegi ootasin, et siis sai rahulikult magada. Tema sõi, kui tahtis ja ma puhkasin. Siis nüüd on vastupidi. Päevad on toredad (missest et väsitavad, kui koguaeg Mesilasega toimetada ja tema tagant koristada), aga need viimased kaks ööd... Härral neli, sest esimesed kaks ööd ma olin igaks juhuks kodunt ära. Vaeseke nutab terve öö, sest ta tahab seda ,mida harjunud ja ma ei anna .Mul on niiiiiiiiniiiii raske ja temal ka. Eilse öö nutsime konkreetselt koos. Nii lihtne oleks talle rinda anda ja saaksime kõik rahulikult magada, aga see ei teeni ju eesmärki!

Viimasel ajal ta toitu üldse ei tahtnud enam, ainult plötserdas. Aga kolm minutit peale "söömise" lõpetamist nõudis sülle ja hakkas kätt dekolteesse ajama. Pluss kaunid hetked seltskonnas, kus ta mu pluusi alla pugema hakkas. Need kahjuks mulle väga meelt mööda ei ole, seega võtsime vastu raske otsuse. Samas aasta ja ühenädalaselt on see täiesti okei imetamine lõpetada. Päevad on mõnusad, Mesilane toimetab ja sööb nagu suur laps. Aga need ööd praegu. 

Ja ma mõtlen, et on nii palju emasid, kelle lapsed on sünnist saati nn deemonid ja muudkui jauravad. Et kuidas need emad selle unetusega toime tulevad? Mul on pmst teine päev ja tahan nutta, et zombie olen. 

---

Kaks päeva olin oma meestest eemal ja lasin neil veeta kvaliteetaega kahekesi. Iga kord, kui ma härrale helistasin, vastas ta üliraugenud häälega, et mitte midagi pole teinud, ainult kahekesi toas ja õues. Sest noh, Mumm-faktor :)

Ma vastasin talle, et teretulemast minu igapäevaellu. Aga ma (vähemalt püüan) õmblen või küpsetan või voldin-kleebin või pean puhkemaja. :)

Mina olin need kaks päeva pealinnas, kus aeg käib kiiremini. Enda meelest oli nii palju aega, aga jõudsin nagu teha nii vähe. Sada asja nimekirjast jäi tegemata ja kümned inimesed nägemata. Aga jõudsin vähemalt natukenegi end näidata sõpradele. Ja kinno... oo ma jõudsin kinno!

(järgneb tõelise maaka vaimustuslinnaelust. lugeda omal vastutusel)

Ma ei olnud IMAXis käinud. Või noh, kinos üleüldse ikka juba liiga kaua aega. Jõuludeks saadud päkapikuvautšer on ka kasutamata, sest tol päeval oli päkapikk haige ja siis sõitis jälle argipäev sisse. See aegade klapitamine ja kas üldse on mingit normaalset meeldivat filmi jne?

Igatahes tahtsin ma Leonardot kinos näha ja see oli elamus. Suure ühinaga kiitsin härrale IMAXit ja lubasin, et ühel päeval ikka tema ka kaasa võtan :)

Teine elamus oli mul taxify kasutamisega. Enne pealinnast ära kolimist sai kasutatud ja toonane mulje oli meeldiv. Kuna nüüd ülitiheda graafiku tõttu tekkis olukord, et pean enamvähem samal ajal olema kahes kohas, kus ühte kohta võiks või peaks minema autoga ja teise ilma, siis muidugi - taksoteenus! Installisin kiirelt taxify ja auto saabus kiiremini, kui ma oma hotellitoast õue :)

Aga vahepeal olid nad konkurentsiturul läbilöömiseks veidi muutunud. Kui ma arvasin, et tuleb taksofirma siis ei. Treppi sõitis Tõnis. See oli üllatus :) Arvasin, et see on Über kontseptsioon ainult. Teine mõnus uuendus oli võimalus kaardiga tasuda nii, et see mu kontolt maha läheb. Ilma igasuguste jändamisteta. Sihtkohas tänan-aitäh ja autost välja. Hetk hiljem telefonist nähtav meilile saabunud arve. Millised luksused ikka teil pealinnas on :))

Ühesõnaga, kuna pikka pikk aega polnud põhjust taksoa sõita (alati kaine rool jne), siis olin kogemusest vaimustuses. Veel enam nendest kahest klaasist roosast veinist, mida Tai Bohhis maitsesin.

Pealinnas käik oli igati edukas seega. Sain kino ja kohvikut ja juuksuris käia ja sõpru näha. Sain turismimessil särada ja sain tõdeda, et Tallinn-kodu tee pole kunagi nii pikk olnud kui nüüd. Juba minnes mõtlesin, et kas kunagi üldse Tallinnasse kohale ka jõuan. Ja võinuks arvata, et kaks päeva on chillgrill. Ei, juba poole tunnise sõidu järel mõtlesin, et mis mu noormehed ka teevad? Ja unistasin Mesilase kallistustest. Härra omadest muidugi ka :)

Woohoo!!!

Ma olen seda postitust peas valmis kirjutanud ja ülekirjutanud juba mitu kuud. Nagu mu isiklik Oscari-kõne või nii :)

Täna ma tahan hõisata: wohooo. Ja natuke kelkida ka. Täna oli üks tähtis komisjon, kes otsustas minu ja mu härra pisikesele tarele omistada EHE kvaliteedimärgi. Sellega oleme me esimene majutusasutus Eestis, kes vastab EHE kriteeriumitele. Toidule ja muudele turismiteenustele on seda varem antud, kuid majutusele mitte. Niiet me oleme pioneerid või nii.

Ma kindlasti kirjutan sellest kõigest pikemalt ka kui arvuti korras jälle ja kui Tourestil see kõik ka avalikult välja kuulutatud ja jagatud.

Uhh. Täna ma teen omaenda versiooni kellysildarulikust võidutantsust. Woohooo noh :)

Mesilase pidupäev!

Ma hakkasin seda postitust kirjutama juba nädal tagasi, aga siis tuli midagi vahele ja pläraki - nädal möödas.

Vahepeal juhtus näiteks see, et mu arvuti sai 4-aastaseks. Sellel pidulikul puhul otsustas ta oma elutee lõpetada. Praegu toksin telefonis ja lihtsalt vihkan blogimist ilma arvutita. Ma tahan istuda laua taha. Avada blogi. Võtta aega. Vaadata pilte ja lisada. Teha enda meelest põnevaid keelelisi trikke. Aga nüüd on error. Viisin täna arvuti teenindusse, kus nad uue kõvaketta panevad. Vana pidavat füüsiliselt katki olema. Kuidas??? Aga kogu mu 500gb elu seal arvutis? Loodetavasti saab siin aidata mind hr A. Teeninduses tahetakse andmete päästmise eest kolme tilka verd.

Veel sai kallis Mesilane vahepeal aastaseks. Juba??? Tähistasime seda uhkelt ja kui peale pikka päeva pealinnas tagasi koju jõudsime ja mudilane kaissu tuttu jäi, hiilisin vaikselt kingitusi avama :) nagu endal oleks sünnipäev olnud:)) Nii tore oli. Mänguasjad on meie majas keelatud, neid on juba isegi meeletult palju. Lubatud oli kinkida raamatuid ja lauamänge. Ja raamatuid me saime. Niiniiii vahva!

Ise kinkisime Mesilasele sünnipäevaks:

1. Suure õhupalli. Laps lihtsalt kilkas vaimustusest. See siiras rõõm lapsel...

2. Ukse-ja sahtlipiirajad. Laps ei kilka üldse rõõmust. Vaimustunud on ainult ema! Ei ühtegi tüli enam avatud sahtlite ja kapiuste pärast. Ei ühtegi laialitaritud jahupakki. Ei ühtegi katkipillatud mummulist tassi ega kausikest. Ei ühtegi pisikest sõrme prügikastis tuhnimas. See siiras rõõm emal... :)

Pildil on Mesilase varbad 1-päevaselt ja 1-aastaselt. Minu väike suur poja. See rõõm, imetlus, uhkus ja armastus, seda kõike ei oska kokku sõnadesse pannagi.