mina, maakas?

Eilne päevakava nägi ette härra toimetamist bussijaamast sadamasse. Et mu auto elab juba pikemat aega Tartus (sets ma ei näe mõtet Tallinna ja Tartu vahet autoga sõita), pidin töölt kesklinna saama ühistranspordiga, siis mõõtma pikkade säärtega veidi kesklinna tänavaid ja uuesti ühistranspordiga bussijaama.

 

Ja kuidas mind see väsitas ja koormas! See rüselus ühistranspordis. See rüselus tänava peal. Õhupuudus. Ruumi puudus. Metsikutes kogustes tänavatel suitsetavaid inimesi. Kui on üks asi, mida tuua esile, mis mulle üldse ei meeldi, siis see on suitsuhais. Ristmikel tundub, et käivad mingid lahingud? Kõik küünarnukkide, kottide, jumal teab millega pressivad hambadristis läbi. Raske on siis võtta end veidi kõrvale, et vastutulevad inimesed ka kuskile mahuks? Ei, nagu keskaja lahingusse tormaks, kus ühtne sein raevukalt vastu tammub.

 

Ja ma tundsin, et ma olen täiesti maakaks muutunud. Millal see juhtus. Ma ei mäleta, et ma varem oleks Tallinnas liiklemise osas vastumeelsust tundnud. Mul on vaja õhku, linnulaulu ja vaikust! Kusjuures Tallinn pole maailma mõistes mingi (suur)linngi!

 

Vähemalt sain härralt sadakond musi oma üleelamiste leevendamiseks :)

 

---

 

Ma loodan, et ma oma sõpradele ülbiku ja uhkena ei tundu! Ma lihtsalt EI NÄE enam kedagi. Koolide ajal olin mina see, kes kõike mäletas ja kõike nägi. Ma ei saanud neist inimestest aru, kes ei märka tänaval inimesi. Nüüd olen mina üks neist. Eile oli päris piinlik, kuidas ma ühe tunni sees kahte sõbrannat ei näinud ja selg sirgelt marssisin. Üks seisis lausa poes kassajärjekorras mu ees. Teise eest jalutasin mööda, kui järjekordset ristmikku ületasin ja ta autost maniakaalselt signaali andis :)

 

Ma tegelikult ka ei ole ülbe. Mul lihtsalt jagub silmi ainult oma härra jaoks.

 

---

 

Härra olla Peipsi ääres Eestlasest naabrimehega arutanud, et ma võiks hakata sopakaid kirjutama. Nendega teenivat miljoneid. Thanks, palju häid mõtteid!

 

:)

 

 

 

 

teisipäevane lobanurk

Eilse päeva parim kompliment meestuttavalt:

"herz, sa oled õhukseks jäänud vä?"

Jah, mitte ainult lapsed ei ole kuldsuud :)

---

Märgin töö juures endale ja Prouale kalendrisse Tallinnat ja Tartut ja "kuskil Tallinna ja Tartu vahel" jne. Nüüd aga, väga suure enese rahuloluga, märkisin talle oma puhkuse kalendrisse.

Koit ja Hämarik nagu me oleme, märgib tema mulle samamoodi järgmise kuu. Et me ka üldse koos töötada ei saa :)

---

Ja oh rõõmu, mind tõstetakse peatselt mu asutuses jälle ringi. Aitab ehk struktuurimuudatustest? Päriselt ka.

esmaspäevane pildipostitus

 

Narva linn näeb 49 meetri kõrguselt üsna sümpaatne välja.
Jalgealune oli üsna kõikuv, aga nii see kipub rajatiste puhul lihtsalt olema.
Tore on see,
et mõnikord saan ma oma töö tulemusi käia füüsiliselt üle vataamas
ja heaks kiitmas.
See oli üks sellistest päevadest.

Narvast tagasi Tartusse sõites tegime kiirpeatuse Jõhvis.
Peatus seisnes minu hädakisas
"ma pean neid toole pildistama!"
Nii lahe promenaad on Jõhvi tekkinud
ja see pikk rivi neid punaseid toole!!!
Oi, mulle meeldivad.
Järgmine kpord ma tahan ühte palavat suvepäeva ja jäätist ja fotosessiooni seal ;)

Vaikne nädalavahetus oli.
Härra oli tööl, ilmad olid vilud ja mina olin ilus.
Peale härra tööpäeva nikerdasime õues-aias toimetada
ja vaatasime arvutist filmi.
Nii see nädal läks.

1.juuni

Kütsin täna ahju ning riputasin üles sahtlipõhjast välja otsitud jõulutuled. Kõlab, nagu oleks juunikuu asemel alanud detsember.

Brr, mis vilu ilm. Jätkuvalt ootan suve :)

Projekt "Maja" - üheteistkümnes peatükk

Et meie suured projektid majaga hetkel ei edene, siis teeme pisikesi asju ja noh, blogin siis neist.

Meil on hoovis üks mõnus tuulevaikne ent päikesepaisteline nurgake ja sinna on eelmised omanikud monteerinud ühe istumiskohakese. Ma tihtilugu istu seal üksi või koos härraga, vaatan meie valduseid ning kuidas muru kasvab ning visualiseerin tulevikku. Selline üdini nunnu ja heade mõtete kohake.

Aga noh, pingike on üsnagi rustikaalne.

Samal ajal oleme oma aita ja pööningut sadu kordi läbi hekseldanud, küll asju vähemaks viinud, küll jälle uusi ladustamisele juurde toonud. Ja nii me käisime tihtilugu mööda pööningul seisnud vanast hobusaani jäänukist. Loomulikult mu hea kavatsus seda pilti pööningul seisnud saanist kavatsuseks jäigi, sest üks hetk oli härra selle juba alla toonud.

Ühesõnaga, juba mõnda aega tagasi käis härra välja idee, et teeks sellest pööningul olevast saanist uue aiatooli? Sellise kiigu taolise, keti otsas rippuva?

Kas mul tekkis kohe kinnisidee või jah?

Nii ma siis ikka aegajalt härralt uurisin, et kas teeme nüüd uue aiakiige? Aga nüüd? Sellel nädalavahetusel ta jäigi nõusse :)

Natuke lihvimist, natuke mõõtude võtmist ja laudade õigesse pikkusesse saagimist. Natuke naelte sisse löömist ja tooli osa oli valmis. Edasi tuli keerulisem osa ehk keti pikkuse mõõtmine ja paigaldamine. Kett on ka ainus osa selles aiatoolis, mis ei ole taaskasutus. Läksin kõrval külas asuvasse ehituspoodi ja seal õnneks müüdigi ketti. 10 soovitud meetri asemel oli järgi vaid 8 meetrit. Lootsin, et jagub. Kahjuks ei jagunud kahekordseks ketiks, seega pean natuke juurde minema otsima. 

Ja voila!