Mul käib kokkamistuhin hoogudena. Vahepeal teeks ja prooviks ja võrgutaks kulinaarselt härrat või sõpru või... isegi ämma :) Ja siis vahepeal on periood, kus ei jaksa ega taha sinna köögi poole vaadata ka mitte. Neil hetkedel püüab härra rõhuda mu sõnadele "oi kus ma alles küpsetan, kui mul mu unistuste köök on" a.k.a aeg enne meie aja arvamist siin Peipsi ääres. Aga nendel hetkedel see ei mõju.
Praegu olen ma taas tuhina laineharjal. Uueks "kokaraamatuks" on üliagarad Facebookis kõigejagajad. Tänu neile olen tõesti paar head mõtet skoorinud, enda järgi kohandades muidugi ehket mis parajasti siin perifeerias mul käepärast on.
Näiteks tuli härral soov lõunaks kiire makaron teha. Nägin hiljuti FB feedis üht lahedat sellekohast mõtet ja nii ma viskasingi potti veele lisaks tükeldatud kirsstomateid, puljongit, tilli (sest peterselli ja basiilikut mul kodus polnud nagu retseptis), soola, pipart ja siis spagetid. Kui nood hakkasid juba pehmeks keema, susasin ka paar lusikat köögijuustu (Farmilt). Kui tavaliselt on makaronid alati mingi plönn ja mul pmst läheb isu ka ära, kui need laual, siis nüüd ma oleks kõik üksi nahka pannud. Ihsandkuiheanoh. Võibolla inimesed kõik keedavadki nii ja ma olin valgustamata veel?
Enam ma makarone küll niisama vees ei keeda.
1 kommentaar:
Nii armas :D mina üldiselt muidu makarone ei söö, aga kui, siis lõpptulemus on vist suht sarnane: ma nimelt keedan väikese oliiviõliga ja siis lükkan kõik selle kuumale pannile, kuhu siis misiganes lisandeid panen, olenevalt, mis parajasti kapis leidub; pluss meelepäraseid maitseaineid. Siis ei ole nn makaronisupp, vaid selline tummisem roog, sest vesi aurab ära. Vahel teen aga lihtsalt makaron võiga ja basiilikulehed nt kui on, v oliivid, kirsstomatid poolikud, ja siis on mul üks taist toodud maitseaine (puljongi asemel). Ühesõnaga, lihtsalt veega tehtud makarone tõesti ei tee, kui nüüd mõtlema hakata? Siis on lihtsalt jahuplönn, ei mingit maitseelamust. Ajakulu pole ka teab mis, piisab 2-5 min, olenevalt mis sa teed! Nom!
Postita kommentaar