Kaotasin aasta jooksul nii vanaema kui ema. Suguvõsas on lähedaste ringis peale minu naisterahvastest veel ainult tädi (emaõde), seega kappide koristustel ei olnudki muud kui nii ema kui vanaema ehted pärisin mina. Ja neid on mul nüüd terve koorem ning nad kõik on mulle väga väga olulised.
Paljud neist ehetest on lihtsad sõrmused ning eriti peenikesed ketid, no sellised, mis pelgalt peale vaadates juba kaelas puruneb :) Minu mälestustes on pildid, kuidas ema ja vanaema neid keesid kandsid ja need on seega kallid minu jaoks. Missest et ma neid ise tõenäoliselt kunagi ei kanna.
Ma hellitan lootust, et ühel päeval saan nad või osa neist edasi oma järeltulijatele pärandada ja nemad saavad kanda küll.
Kuigi mu ema kandis põhimõtteliselt ainult kulda, oli ka temal noorusajal plastmassblingi, mille ma mingil ajal omale vehkinud olin. Ka need ehted on ägedad ja minu jaoks väärtuslikud, kuid kaugeltki mitte selle kaaluga, kui väärismetallist ehted.
Eriti lahedad ehted on vanaemalt - vanakooli laiad kuldsõrmused suurte kividega. Prossid. Sõled. Pärlkõrvarõngad. Ma vaatan peale ja näen oma armast vanaema, kes kodukitlist digimuundus linnaprouaks, kui oli vaja minna poodi leiba ostma. Uhked pluusid, pross ja pärlikeed rinda. Kõrvarõngad kõrva. Minek! Ma tunnen, et mina ei saa neid ehteid niisama labaselt kanda, ma pean enne prouaks saama. Niikaua ma hoian neid seitsme luku taga, et neid ära ei kaotaks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar