# 4 #
Random act of kindness.
Ehk siis pisikesed heateod, üllatused, lahked sõnad. Kohati läheb veidi ka sinna "naerata ja maailm naeratab vastu" kategooriasse.
Need on tegelikult ju pisiasjad, ei võta kelleltki tükki küljest ära, kuid teeb teisele inimesele (ja endale ju ka) tuju nii heaks.
Näiteks.
Üks kord ma olin toidupoes ja jubekiire oli, sest tollal oli karm ülemus ja lõunapaus sekundi pealt limiteeritud. Mul oli näpus üks salatikarp ja mu ees naisterahval käru kuhjaga oste täis. Ma ei jõudnud veel endamisi ohatagi, kui naisterahvas ütles, et "Neiu, minge te enne!" Ihsand, mul süda hüppas rõõmust, et ta märkas ja et tema jaoks polnud maailmalõpp üks klient enda ette lasta.
Üks teine kord ammuammu ma olin seletamatul põhjusel jälle toidupoes, seekord kuskil Lasnamäel Selveris. See Lasnamägi on siis seletamatu osa :) Minu ees järjekorras oli noormees, kelle ostukorvis oli pakk sardelle ja kott pakendatud kartuleid. Kassas selgus mingi error pangaterminaliga ja sularaha noormehel polnud piisavalt. Küsival pilgul jäid nii noormees kui kassapreili vaatama neid oste lindil, et mida menüüst nüüd välja jätta. Et ma olin kohe järgmine kassas, siis ma maksin noormehe ostud kinni. No mida sealt välja oleks andnud jätta? Noormees oli küll väga tänulik, pakkus, et järgmine kord maksab tema minu ostude eest :)) Ma pole rohkem Lasnamäel toidupoodi sattunud sellest a'ast...
Siis ühel kolmandal korral jalutasin ma mööda tänavat. Hakkasin reguleerimata ülekäigurajal teed ületama, kui üks vanamemm abi palus. Haakis mulle end käevangu ja nii me koos kohe mitu mitu teed ületasime. Teine sarnane lugu oli aastake tagasi töö juures.
Eile poes olin mina see, kes oma suure laadungiga kassasse maandus ja minu järel meesterahval oli näpus 1-2 asja. Ma pakkusin, et "Oh minge enne, teil üks asi ainult.." Härra tänas ja peale ostu sooritamist viisakalt veel korra igaks juhuks ja ma naeratasin ja soovisin head uut aastat talle. Härra oli jätkuvalt sillas.
Ja minu kui eestlase arust on vägagi arvestatav random act of kindness see ka, kui ma väljamaal tänaval kaarti uurin ja minuti jooksul kolm inimest tulevad abi orienteerumisel pakkuma (rääkimata Šotimaa loost, kus me viiekesi tänaval nõutult öösel seisime, et kuhu öömajale saaks ja mööduv noormees võttis meid lihtsalt omale koju). Eestlasena ma küll ei tihka Tallinna tänavail ise kellegi juurde astuda. Aga võiks ju? Ma püüan end ses osas parandada.
Mõningad sellised armsad lood jõuavad ka lehte või Facebooki. See väikeste laste rongisõidulugu, kus piletihind oli kallinenud vahepeal. See vanamemme lugu poes, kus tal kassas ei jagunud raha ja järjekorras üks noormees läks ja tõi poest korvitäie toitu memmele. Jne. Inimesed on ikkagi ilusad ja head :)
6 kommentaari:
Kui me kunagi ühikakaaslasega Haapsalusse põrutasime (vara-varakevadel) ja lootsime, et saame öö kuskil tanklas veeta, siis üks noormees, kes meid oma auto peale võttis (hääletasime, bussiraha polnud ju) pakkus öömaja :) Andis kohe enda aadressi ja ütles, et ta viskab koju jõudes madratsi põrandale. Tiirutasime, mis tiirutasime linna peal, õhtuks jõudsime ikkagi tema ukse taha ja madrats oligi suuretoa põrandal valmis :) Ja õhtu- ning hommikusööki pakuti ka! Päästis kaks ullikest külmumisest :D
Aga neid häid-häid asju on veelgi olnud. Tuleb osata lihtsalt märgata :) Inimesed ongi ilusad ja head kui seda märgata ja lasta neil olla (mõnikord pisikeste eranditega, aga neid ei tasu tähele panna ;)).
Päris põnev seik :) Olen sinuga nõus, neid asju tuleb märgata ja vahel ise ka ikka teha ;)
Mul sõpradel juhtus nii: Unustasime ühel esmaspäeval suures kojusaamise tuhinas oma kaamera Nikon 7000 kusagile, Kopenhaageni lennujaama.... Avastades selle alles Tallinnas Estonian Airi pardal. Ja näe, ELS just tuututas mu hoovis ja kaamera kõigi lisadega on taas kodus. Aitäh ausatele inimestele!
Tõeliselt tore juhtum. Aitäh jagamast :)
Jap, heateod algavad meist endist, nõus:) On ka mulle pakutud nt kasvõi sedasama kassas etteminemist ja see ei unune, mistõttu nüüd olen ise hiljem korduvalt lasknud enne enda kärutäit paari asjaga inimese ette:) Ehk siis jah, märgata ja teha ja küll siis teisedki avanevad:) Sest inimesed on ju enamikus siiski ilusad ja head, lihtsalt kooriku all kinni:)
Postita kommentaar