2012

Aastakokkuvõtete aeg on. See aasta käsi ei tõuse seda tegema nii, nagu ma juba päris mitu aastat teinud olen. Pilte on postitatud blogis, reisiblogis, FBs jne niigi tonnide viisi, see postitus läheks muidu nädalapikkuseks lugemiseks. Ja üleüldse, 2012 aasta on olnud nii ülivõrretes - nii võrratust nii kohutavani tagasi hämmastavani. 

Austraalia.

Ma ei saa sellest kuidagi üle ega ümber. Ma siiamaani muidugi igal võimalusel räägin "..ja Austraalias ma/oli/nägin/tegin..." ja kuulen end küll kõrvalt, kui tüütu see on, aga üldse ei hooli :D Kannatage ära :D See oli üks mu suuri unistusi, enese kokkuvõtmine ja mugavustsoonist väljumine. Ma tegin selle ära :) Läks küll teisiti, kui plaan ette nägi, aga nagu Austraalia õpetas, siis seal plaanid ei kehtigi. Ühtteist õpetas ta mulle veel - õpetas, et voodi ongi ülehinnatud :) et kiiret pole kuhugi (v.a kui sul on vaja kolme päevaga läbida 2500 km lennukini) ja maailmas on nurgake, kus kõik ongi hästi, vahet pole, elad sa autos või korjad hurmaasid raha teenimiseks. 

Perekond.

See on 2012. aasta valus märksõna. See on nii kuradi valus, et ma ei saa isegi neid sõnu ilma pisarateta kirjutada. Aga vähemalt on mul järgi mu mehed, maailmaparimad vennad, ja mul on mälestus õnnelikust perekonnast ning eeskuju, milline saab olema mu enda pere ühel päeval. 

Eesti suvi-sügis-talv.

Naljakas, kuidas ei hinda neid asju, mis igapäev ümbritsevad. Vaarikalõhnaline suvi. Kukeseenene ja üleni kollakaspunane sügis. Lumised metsavaheteed talvel (jah, praeguseks hetkeks on mul sellest lumest juba täiesti kõrini, aga still.... ilus on ju küll, seda pean tõdema). Kiluvõileivad. Tallinna vanalinn. Sõbradsõbradsõbradsõbradsõbrad... kino-kohvik-loomaaed. See on minu Eesti. Ja kuidagi müstiliselt rahulik oli tagasi olles otsustada, et ma ei kipugi siit Austraaliasse tagasi... veel.

Sõbrad.

Nagu öeldud... nemad ongi (suur osa) Minu Eesti. Räägitakse, et sõpra tunned hädas. 2012 on olnud testimise aasta. Keegi mu sõpradest ei põrunud. Sõbrad on see perekond, kelle inimene endale ise valib ja mul on päris tihti klomp kurgus, et ma olen nii hästi valinud. Kuidas mul nendega nii vedanud on? Nad on mul olemas, kui on mõte minna reisima-tantsima-kinno-kohvikusse-jalutama-uisutama... nad veaks mind suusatama ka ja et nad mul parimad parimatest on, siis ma isegi lasen neil seda teha ;) Ja nad on mul olemas, kui ma ise enam ei oska-ei suuda. 2012 ma nägin, et toetus võib tulla neilt, kellelt sa loodad seda saada, ja ka neilt, kellelt ei oska loota. Ma olen õnnelik inimene.

Ja tänu sõpradele on 2012 mul ohtralt uusi pisikesi sõpru, neid on sel aastal tulnud ikka hulgi :)

Muud reisid 2012.

Austraalia polnud ainus seiklus 2012.aastal. Ma jõudsin veel Aasias põigata Kuala Lumpuri ja Singapuri, jõudsin Londonis ekselda ning nautida parimaid seltskondi Gruusia, Tuneesia ja Helsinki reisidel. Kallis venna kostitas mind Tamperes ja nagu mu pere meestele kohane, hoolitses selle eest, et mul oleks võimalus (loe: auto) Soomes ringi sõitmiseks. Lätis Jurmalas sai veidi perega pingeid maha võetud ning Ukrainas Kiievis käisin täitsa üksi.

Härra.

Siis, kui ma oodatagi ei osanud, tuli ta, et mulle veidi päikest päevadesse tuua. Täpselt siis, kui ma seda vägaväga vajasin. Nüüd on ta mul pea sassi ajanud. Või mina temal.. Me täpselt ei tea, kes on süüdi, vaidlus käib :) Ma ei tea, kas sellel lool on tulevikku, aga ma tean, et temaga on turvaline ja hea. Nüüd oleks ju aeg ka mulle õnnelikku lõpuga armastuslugu anda, kas pole?

neile, kes mult härra pilti on küsinud :D

Töö.

Ma lausa kibelesin veebruaris oma täiesti hästi tasustatud OK töökoha maha jätma ja ära põgenema. Augustis olin ma tagasi ja kui sai tehtud otsus jääda, siis tuli ka mõelda töö peale. Taas pean ma tõdema, et mul on head sõbrad, sest üks neist mind ka omale moosis, kuigi lõpuks jah, käisin oma asutuses lausa kolmes erinevas osakonnas vestlusel, kõik nad kutsusid mind, mitte ma ei kandideerinud... See tõi jälle kerge klombi kurku. Täna, kui ma olen puhanud sellest saastast, mis ikkagi igas töökohas olemas on, tervel 9 kuud, olen ma endiselt rõõmus ja roosa ja väga rahul tööle minema hommikul. Sest mul on mõnus kollektiiv, meestega ikka nalja ja napsu saab eksole. 

Äkki nii pidigi minema? Sellist asjade kulgu muidugi ma ette ei näinud 2012 aastaks. Jah, esimene poolaasta oli täpselt selline, nagu ma arvasin, et ta on. Aga täna... täna ma olen siin, kus on mu süda ja mu inimesed. Mul on normaalne elukoht ja töö. Mul on keegi, kelle peale uinudes mõelda. Mul on isegi auto jälle mõneks ajaks. Ja mul on mõned lihtsad eesmärgid, sh:

Olen õnnelik 2013!