Ma olen trendist umbes 3 aastat maas, aga nüüd jõudsin ka mina selleni, et sõpruskonnaga üksteisele kaarte jagada. Sõprade arvate solen ma siis selline:
Kui mina olin seltskonna rinnakaim, siis on kaardisaatja küll puhta pime :) Me mängisime pimedat versiooni ja ainus variant, kes nii sai vastata, on mu oma härra. Eks ta sai pärast ühe musu, kuigi ta ei reetnud, kas kaart tuli temalt või mitte.
Aga nalja sai ikka palju ja hea mäng on.
Estonianwithabackpack Eveliisil on kurjad jõud kaaperdanud instagrammikonto. Veel mustemad jõud on aga tabanud mind ja mu autoraadiot.
Algas kõik tasapisi. Märkasin, et IGA KORD, kui ma autosse istusin, et sõitma hakata, tuli autoraadiost mõni nublu lugu. Nagu päriselt ka, iga kord. Ma lausa hakkasin anomaaliat jälgima. Ei olnud nublu plaat sees muide, täitsa suvaline raadiokanal oli. See muutus, kui härra ükskord autot kasutades kanali ära vahetas.
Mustadele jõududele selline lähenemine ei meeldinud. Nüüd ühtäkki on nad enda kontrolli alla võtnud kõik nupud, st et kanalit enam autoraadiol vahetada ei saa. Ega ka volüümi määrata. Ega üldse midagi ise reguleerida. Mitte ükski nupp ei reageeri.
Edasi läks asi põnevaks. Ma ei tea mitte kunagi autot käivitades, mis raadiokanal minu jaoks välja on valitud. Kord on see Rock FM, järgmisel korral KUKU raadio, siis Klassikaraadio või mõni venekeelne kanal. Igakord muutub.
Nagu Teleturus, nii ka siin - see pole veel kõik. Raadiokanal vahetub ise! Täiesti lambist ja suvalise intervalli tagant. Mitte ainult autot käivitades pole uus kanal vaid ka sõidu ajal muudkui plõksib vahetada. Nagu Jan Uuspõllu "Ürgmees" - tapab puldiga kanaleid. Kuulad head laulu, kui neljanda riimi pealt keeratakse sulle ette kristlik jutlus. Oled end algul vihastanud välja, sest nupud ju ei toimi, et seda ära keerata, sunnitult jäänud kuulama siis, mida Jumalal täna öelda on, kui enne pointini jõudmist kanal taas vahetub ja hops, kuulad juba venekeelset kanalit. Kui "veab", siis ka Jumala teemal.
Loodan nüüd mitte ära sõnuda, aga loodetavasti auto mind pantvangi võtma ei hakka, st ukselukustumist reguleerima.Kui minust jälle pikka aega kuulda pole, siis äkki olen kuskil autos kinni...
Samovarimaja hoovis on vana sibulakuivatuskuur. Meie perre lisandudes oli nii maja, kuid eriti vana sibulakuur, väga väeti ja täbaras seisus.
Veebruarist oktoobrisse läbi piltide:
Kui me Samovarimaja valmis saime, siis kööginurk ei olnud just ideaalne. Tähendab, see jäi tegemata. Rivistasime üles küll vanad köögikapid (alumised osad, pealmised vitriinkapid hetkel ikka veel ootel, küll nad omale ka õige aja ja koha leiavad), ka kraanikauss sai paika, aga muus osas oli põlve otsas tehtu. Kapid olid just sellised nagu saadud - üks roosakaslillat värvi, üks määrdunud ja kulunud valge, lombakas takkapihta. Härra kirus ja vandus, et miks me sellist nikerdust teeme ja mik smitte võtta poest standardmõõtudega köögimööbel, kuhu moodne köögitehnika sisse peita poole tunniga. Niks-naks ja köök valmis?
Aga vot ei taha! Ja me ju taaskasutame ja teeme oma kiiksuga asja eksole.
Nii siis saigi lõpuks võetud nädalavahetus vabaks, et kööginurk ehk siis köögitasapind valmis teha.
Laupäev kulus sellele, et ma tõstsin pea terve Samovarimaja tühjaks ja liimisime kokku tasapinna jaoks prussid.
Pühapäeval asus härra hööveldama, lihvima, veel lihvima, saagima, nokitsema, loodima, kiruma ja vanduma :D Kella 22ks saime enam vähem paika asjad. Valamu ja pliidipaadi jaoks said augud sisse saetud ja lihvitud, aga paika ühendatud veel ei jõudnud. Jätkus kõik veel kolmandalgi päeval.
Nüüd on nii imeline. Mina peitsisin tööpinna üle ja seejärel õlivahaga 2x. Samuti värvisin köögikapid vanavalge värviga ja no ma olen rahul! Lihtsalt nii armas on. Ja eriti meeldib mulle endale see, et oleme kasutanud vanu kappe.
(vabandust, ma püüan oma keelt küll puhtana hoida, aga mõned anglitsismid lipsasid sisse)
Kui ma olen ärkvel, ilmsi, siis ma olen maksimalist. Over achiever. Ma pean olema tubli, parim lausa. Tegema rohkem, tegema paremini. KÕIK pean ära tegema. See on isiklik võistlusmoment minu sees. Sisemine sund. Ma teen koguaeg salamisi kellegagi võidu. Nad ise ei tea seda kunagi. Kui ma olen neist parem, tublim, siis on max rahulolu, kuni uue väljakutseni. Kui ma ei võida meie minu peas toimuud võistlust, siis seda võistlust pole kunagi olnudki. Kui ma otsustan midagi kellegi (pere) jaoks teha, siis ma tahan seda teha enne, kui avastatakse, et ma seda teen. Nagu üllatusena, et oi, sa juba kaevasid kasvuhoone ära! Aga ma ei taha, et mulle antakse käsk seda teha, siis on risti vastupidi, ma ei taha üldse seda asja teha. (Imelikul kombel teisi, loe: härrat, ma tahan käsutada ülesannetega KOGUAEG). Mulle meeldib pai ja kiidusõnad. Härralt pean kiituseid muudkui ise välja lunima, sest ta on kitsi nendega. Ütleb, et tal on tubli naine by default. Ma olen suur diplomite ja tunnistuste, tunnustuste koguja. Mul on alates lasteaiast KÕIK diplomid ja aukirjad alles ning need on korrektses kronoloogilises järjestuses suure mapi vahele kilekaantega köidetud. Viimasel ajal, ilma suurkorporatsioonis töötamiseta, neid aukirju lisandub õite vähe. Aga midagi ikka tilgub.
Kui ma teen koju talveks hoidiseid, siis ikka rohkem, ikka paremaid, ikka laiemat sortimenti. Kõik, mida loodus ümberringi annab, tahan purki panna või keldrisse koguda, et perele (ja puhkemaja külalistele, keda loodetavasti jagub ikka ka sügiseks ja talveks ja kevadeks) toidulauale ette kanda.
See mõtteviis tuleb mul juba lapsepõlvest, mu perest. Isal on siiani ütlus, et tänane rekord on homne norm. Nemad vennaga on oma töövaldkonnas samasugused ja muidugi tööandja juba oskab seda enda kasuks mängida.
See kõik on ilmsi.
Kui ma olen unne suikunud, siis on hoopis teine maailm. Mu ümber on inimesi, kes näevad põnevaid unenägusid ja MÄLETAVAD neid hommikul. Nagu, what is this sorcery? Ma näen unenägusid pigem harva või siis ei mäleta hommikul mitte midagi. Kui mingil ööl siiski on unenägu, mis ka kuidagi meelde jääb, siis pigem tunne sellest unenäost, kui et konkreetsed stsenaariumid. Aga unenäod, mis meelde jäävad kolmeks sekundiks hommikul, on kõik ühe vitsaga löödud. Ma pean kuhugi minema, aga ei liigu üldse enda tempoga, olen justkui liikumatu; ma põgenen kellegi eest, aga ei pääse peitu/liikuma; ma pean jõudma klassi matemaatikaeksamile, aga mul on õppimata/ ei leia klassi üles; ma pean vastu võtma külalisi, aga olen vales majas/ samovar on tööle panemata/ midagi on tegemata, mida külalised ootavad ja mis on kokku lepitud.
Unes olen ma alati äpu. Saamatu. Hädine. Ja sellised unenäod on mul lapsest saati.
Alateadvus, mis sa öelda tahad?
