1. päev (ja öö)

Ei, siin on ikka tõesti tore. Kolmest pensionärist kaks on liikumisvõimetud ja seega situvad end täis. No ja okset on ka. See hais vist ei lähegi siit ära, tuulutagu ma seda palatit nii palju kui tahan.

Boonusena üks nendest kriiskab sonida LÄBI ÖÖ ja mulle see väga meeldib, sest ega mul ju unega probleeme ei ole!!! Ja teine neist norskab.

Mind on tablette täis söödetud, mistõttu päev möödus väga kiiresti. Lugesin raamatut kaks lehte, nokkisin magada pool tundi ja siis jälle kaks lehte raamatut jne. Hommikuks lubati vähemalt analüüse ja protseduure. Eks ma proovin neid siis zombiena sooritada. 

Selle saate tänusõnad lähevad aga kallitele sõpradele ja kaasaelajatele. Muahh teile!!

A. ütleb:

 jajah, sul oleks dr house´i vaja, kes lõpuks leiab, et need hommikusöögihelbed sul tekitavad kaelavalusid

 A. ütleb:

ma loodan,et kohe pannakse pihta, et kuidas nagu ükski arst ei saa aru, et selline asi saab olla tingitud hommikusöögihelvestest või äärmisel juhul nendest mittepuuvillastest rinnahoidjatest, mis su õlgu võivad soonida :)

Jah, just! Saatke dr.House siia, sest damn, siin korrusel ei ole isegi ühtegi meessanitari chekkimiseks, nagu ma don´t cha-le lubasin. Kolmandal nt on neid lademetes...

P.S. Huvitav, et kell pool neli öösel ei ole mitte kedagi msnis. Kuidas ma nii küll selle öö üle elan?

tõsielusari - koomapalat

Tere tulemast tõsielusarja Koomapalat! Oh jumal, oleks mul siis vähemalt nii toredad palatikaaslasedki. Aga ei. Neli pensionäri vs 39-aastane VÄGA JUTUKAS noorpensionär. Ja mina. Mulle ofkoors voodit ei jagunud, niiet ma olen mingil totakal lisavoodil. Tundub, et tuleb huvitav sari.

haigla-herz

õnn vist pöördub?

Viimastel päevadel juhtub toredaid asju. 

Näiteks saabus mulle pakk Tšehhimaalt ehk siis mu jakk (ja nagu selgus, ka vöö?!) jõudis tagasi minu juurde, alleaa. Kõik, kes te Tšehhi lähete, minge kindlasti Olomouci, selline kaunis tudengilinnakene imeodavate söökide-jookidega, ning ööbige Poets Corneris. Need inimesed seal on toredad, näete, saatsid mulle asju ja puha. Ausalt öeldes ma ei lootnud küll oma jakki tagasi saada, aga imesid juhtub. Hakka või kirikus käima.

Ja siis, mina, kes ma mitte kunagi ei võida midagi (ahjaa, ükskord võitsin mingi loosiga õllesummeri pileti, avastasin seda juhuslikult oma nime guugeldades ja muidugi mingi kaks aastat hiljem, nii palju siis sellest), võitsin praegu fotoka!!!  Sellise pocket size digiseebi. Huvitav, kas nad teadsid mu kaelaprobleemist ja et raskuste kandmine on hetkel big no-no? Ma olen ülimeelitatud praegu. Kas see siis tähendab, et peaauhinda aka reisi võita mul enam lootust ei ole? Ma tugineks siin siiski teooriale, et kus on, sinna tuleb juurde, ja loodan jätkuvalt tasuta tripile saada. Lootke ka minu võidule, sinna tripile saab sõbra kaasa võtta. Sama teooria kohaselt muidugi peaks mul olema bingo lotos võitmiseks suuremad šansid kui 100 000 Eesti töötul...

Quiz nightil käisin ka preilidega. Võitu seal ei skoorinud, tulemus oli ausalt öeldes piinlik lausa, kuigi feissbuki quizides ma olen küll kõva käsi. Täiega kripeldab noppimata jäänud punkt ehk siis india restost tellides aloo, saab kartuli. Preilid ei uskunud. Ma tahaks näha, mida nemad aloo´d tellides saavad! No ja siis oli seal veel jõhkraid küsimusi nagu nt nimeta neli teletupsu!

Tänasesse päeva mahtus ka analüüside andmine. Kui siiani polnud keegi tahtnud miskit uurida, siis nüüd, kus ma ise algatasin ja nõudsin ja maksin, algas tormijooks mu verele ja erinevatele analüüsidele. Et ma verd nähes suudan pea alati pildi tasku panna, siis ma kunagi ei saa seda nõela-vere voolamise protsessi pealt vaadata ja pean pilgu ära pöörama. Päris raske ülesanne, kui kael on kange ja ei liigu kõrvale rohkem kui paar cm. 

Olen juba ette rahvast informeerinud, et peagi mind hospidaliseeritakse. Kõik on esiti jube nunnukad, pakuvad end lilli tooma ja et niisama vaatama tulla/kätt hoidma. Kui jutt jõuab selleni, et kinnipidamisasutus on Pärnus, siis see vaatama tulemise jutt vaikselt hääbub. Päris põnev kohe, kas keegi kohale ka jõuab :)

Ahjaa, ma pean ju haiglaks asjad ka kaasa pakkima. Ihsand, nagu reisile läheks. Uurisin fämililt, et mis ma kaasa pean sinna võtma, sain vastuse - sussid. Mis on ühtlasi ainus asi, mida mul ei ole ...

oh sa pime-pime-pime...

Viimased deidid on läinud õite pikale. Mõtled, et ah, istud 2 tundi, jood oma kakao ära ja valmis, aga nooei! Rekord on mul olnud 8-tunnine deit.

Viimane deit venitas välja vaid 7,5 tundi, kuid sai see-eest huumori eripreemia. Ühel jalg kipsis, teisel kaelatugi. Perfect match, kas pole. Lisaväärtust deidile sisendas autoraadiost tulev skyplusi "Naistekas", mille teemaks oli esimese kohtingu äpardused. Nagu rusikas silmaauku. Võtsime siis kuuldust kõvasti õppust, et deidi lõppedes ikka kätt suruda jne.

Üldiselt ma väga ei viitsi enam tühja lahmida, järgmisena palun üks prints mulle.

pühapäev

(Püha-)päev, mille hommikul aetakse sind üles küsimusega, kas te teate, miks Piibel kirjutati, on juba eos hukule määratud. Saatsin need piiblijutlejad pikalt. Seepeale saatis jumal mind pikalt ja võttis mult elektri, aga andis asemele lisaks tugevale kaelavalule ka rämeda valu vasakusse õlga (rangluusse) ning alaselga. Arvake, mitu positsiooni õnnestub sellise komboga magamiseks võtta? Ümmarguselt null! 

Elektri sain ma õnneks tagasi, pärast telefoni teel isa, onupoja ja naabripoisi närvidele käimist. Neist kellestki ofkoors asja ei olnud. Naabrinaine oli see, kes mind valgustas öistest tegemistest, kus kolmandad naabrid testisid oma kõrvakilede vastupidavust, mille tulemusel mingid neljandad ja viiendad naabrid elektri välja lükkasid. Minul ka seehulgas. Hea, siis et mu külmkapp pole mingi 20 tundi sulanud umbes.

Nüüd, kus mul elekter tagasi on, saan ma üle miljoni aasta telekat vaadata. Jumalal vist on oma huumor, igatahes jäi etv2-st ette film, mis on mu kodualevis filmitud. Mu esimene kodugi on filmis ja puha. Lapsepõlv tuleb meelde.