Kui saaks aega tagasi keerata...

Igaühel ilmselt oleks midagi, mis ta jätaks tegemata või vastupidi, hoopis teeks, kui saaks tänaste teadmiste juures ajas tagasi minna (ostaks mõned aktsiad õigesse ettevõttesse või kinnisvara või midagi). 

Mina tahaks tagasi minna nii mõnessegi jõuluõhtusse.

Kõige esimesena tahaks minna 2011.aasta jõuludesse - viimased jõulud koos emaga. Ma kallistaks teda palju rohkem veel ja söögitegemisel ei oleks lihtsalt hakkija vaid nõuaks välja kõik tema retseptid ja salanipid. Ja sööks ennast puruks tema jõuluroogadest!

Aga ma tahaks tagasi minna ka lapsepõlve jõuluõhtusse. Mitte sellesse, kus me vennaga kumbki saime jõuludeks villased sokid ja seinalambi, see oli üks väga nukker jõuluõhtu lapsele. Ma tahaks minna sellesse jõuluõhtusse, mis toimus vanaema pisikeses 40m2 korteris, kus elutuppa kaeti pikk laud, mis oli toitudest lookas. Ma tahaks minna sinna, et süüa vanaema tehtud kapsarulle! Sest mina ei tea, mis värk nende lastega on. Ilma et elu sees oleks ampsugi proovinud, tõrguvad nad midagi söömast. Ma lapsena ei söönud sinki võileiva peal, ainult ja ainult juustu (olgem ausad, tänase päevani eelistan juustu, aga no sink võib ka vahel lisaks olla), verivorste ei tahtnud süüa (miks ometi? kui pubekana siis ükskord proovisin, ei saanud enam küllalt nendest) ja vanaema jõululauas vohmisin kartulit, kapsast ja liha, aga vanaema kapsarulle ei puutunud keegi peale isa. Kes muidugi oli sillas, et potitäie kapsarulle üksinda ära sai süüa.

Kui ma siis ükskord palju aastaid hiljem ühes Moskva hotellis Venemaal viimaks kapsarulli mekkisin, oli see lihtsalt võrratu! Aga vanaema selleks ajaks enam ei olnud, seega vanaema kapsarullidest ja nende maitsest olin ma ilma jäänud. Ja ma läheks täna tagasi sinna lapsepõlve jõuluõhtusse, kaisutaks maailmaparimat vanaema ja sööks ainult ja ainult tema kapsarulle, sest vanaemade toidud on parimad!

Täna on mul Vene ahjus hiigelhunnik toitu. Õhtusöögilaud on muide kahele. Lapsed, klassika, söövad vaid linnunokatäie toitu ja siis nuiavad ülejäänud aja, millal jõuluvana tuleb. Ka kapsarulle teen ma elus esimest korda ise. Ma ei saa kunagi võrrelda neid vanaema omadega, aga ma usun, et nad on siiski head. Vene ahjust ei tule lihtsalt halba toitu välja!

Häid jõule, armsad blogisõbrad!

Kiiksuga jõulupuu Mesi tares. 
Äge vaatenurk fotograaf Ahto Sooarult.

Oli kord piparkoogimaja...

 Ma olen viimase 10 päeva jooksul teinud lastega 3x piparkooke. See on mingi jõulurekord ma arvan. Kõigepealt käis pikk nuiamine, et teeme. Kuidagi ei saanud need jõulud sel aastal minu jaoks käima, tuli end pikalt veenda jõulumaagia osas. Kui piaprkoogitegu ette sai võetud, tuba head lõhna täis ja lapsed rahulolevad, sai tunne juba parem küll. Üldse on jõulurõõm seotud hästi palju lastega mul. Muidu ei viitsiks üldse, aga päkapikud ja laste nördimus, e tmiks meil tuba ilusaks pole tehtud, viis selleni, et ikka kulda-karda tuba täis sai, metsast kuusk toodud ja jõulusokkidesse igal ööl miskit sisse potsatab.

Aga piparkookidest ei saanud veel küll. Terve nädalavahetus on meil tempokas olnud, osa sellest saab näha 26.detsembril Maahommiku saates, teist osa lugeda jaanuaris MaaElu rubriigist Postimehest ja kolmandat osa vast saame isa ja Sibulatee abil peagi sotsiaalmeedias ilupiltide näol postitada. Kogu selle tralli keskmeks sai ka lastega piparkookide meisterdamine. Ja siis uuesti.

Aga ikka ei olnud veel küll! Mesilane ei andnud asu, et vaja teha piparkoogimaja. Ja et laupäeval mul hästi käituvad lapsed oleksid, kui siin filmimine käis, siis ostsin lapsed muidugi ära lubadusega esmaspäeval piparkoogimaja teha. 

Nii! Käisime poes taigent ostmas (ma olen seda ise ka teinud, aga viimastel aastatel ei ole tahtnud see hästi õnnestuda ja siis ma enam ei viitsinud), siis asusime tööle. Mõõtsin ja rullisin ja nikerdasin. Küpsetasin ahjus, jahutasin ja siis Mutukaga asusime maja kokku seadma. Kui ma oleks päris ehitaja, siis öeldaks minu kohta "makroflexi mees". Me oleme neid abilisi-ehitajaid selliseid näinud küll ja küll. Kui mõistus enam ei võta, siis makroflex aitab. Mu piparkoogimaja nägi välja ka vägagi makroflexine. St glasuuriga liimisin seinasid kinni ja sai täitsa vahva majake. Üle poole päevca jantimist.

Tõstsin ettevaatlikult pidulaua keskele imetlemiseks. Pilti ei hakanud tegema, sest välja spime ja tahatsin oodata uut hommikut paremate piltide jaoks.

Paar tundi hiljem asus Mutukas "kirjutama" jõulukaarte. Neid samu, mida me temaga kahekesi kleepisime ja meisterdasime. Ütleme nii, et tema kirjaoskus ei ole klassikalise arstikäekirja staadiumist kaugemale arenenud hetkel. Kui ma talle märkuse tegin, et teeme koos ja et ärgu ta toimetagu üksinda. siis printsess herneteral solvus ja kaapis teise tuppa valjuhäälselt mossitama. Hetk hiljem teavitas Mesilane, et piparkoogimaja on hävitatud. 

Ma ei saanud temast isegi pilti tehtud!

Kunagi ütles üks sõbranna mulle, et lapsed on eluõied. Tahtsin täiendada nagu ma tihti olen kuulnud: siduge nad punti ja viige vanaemale?

"Ei," vastas ta. "...vanemate haudadel". 

Jah, on ka selliseid päevi :) Ma ausalt poetasin pisara. Noh, instagrami pilt jäi tegemata eksole ja härralt oleks ka tahtnud kiita saada. Aga ei, kuigi Mesilane püüdis väita, et Mutukas lõhkus, siis selgus peagi muidugi, et mul on siin kaks terminaatorit. Lihtsalt nad mõlemad eitavad ja süüdistavad teist kuritöökaaslast.

Koroonaaja muudatused lasteaias

 Paljudes lasteaedades Tallinnas on kuulu järgi olnud pikka aega juba olukord, kus lapsevanemaid ruumidesse ei lasta. Minu laste lasteaias seda polnud, väikese maakoha rõõmud. Tekkis kohustus kanda maski ja siis ühel päeval oli uksel silt, et siseneda enam ei või. See oli ca 3 nädalat tagasi.

Jumal tänatud!!!

Ausõna, emana mu süda laulab selle peale. Koputad hommikul aknale, lehvitad lapse õpetajale, kes võtab ta uksel vastu. Üleandmise protseduur 3 sekundit. Õhtul helistan ca 10 minutit ette, et hakaku Mesilane end riidesse panema ja palun info anda edasi ka Mutuka rühma. Kui jõuan Mesilase rühma ukse taha, vupsavad rõõmsalt kaks põnni sealt välja.

Ei mingit hommikust tsirkust, kus Mesilane ei ole nõus Mutuka rühmast 8 sammu edasi astuma oma rühma, et seal hakata üleriideid ära võtma sel ajal, kuni tema juurde järgi jõuan. Ei mingit tsirkust, kus muidu normaalselt käitunud Mutukas esikust rühma liikudes uksel ühtäkki minu jala külge kleepub, vinguma hakkab ja sammugi rohkem ei astu.

Ei mingit tsirkust õhtul, kus üks või teine laps esikus venib, vigurdab, aeleb. Ei pane riideid selga, jaurab ja jonnib. Kus riidesse panemise tempo on sõltuvuses nuiamisest, et poodi minna (kus hakata kõikvõimalikku välja kauplema kommidest jäätisteni).

Mina saan ukselt kätte kaks rõõmsat last ja liigume autosse ära. Autotki ei pea seisma jätma, vaid saab kohe soojale istmele pugeda.

Ainus, tõesti jah ainus kurb koht on see, et jõulupeole ei saa minna. See on olnud nii südamesse minev etendus alati, kuidas põnnid rivis oma näidendeid, laule ja luuletusi ette kannavad ja kuidas jõuluvana tuleb ning kommipaki eest luuletust ootab. Seda sooja tunnet tänavu ei saa. Tõenäoliselt saadetakse vanematele videod, sest pidulikud riided küsiti rühmadesse juba 2 nädalat tagasi valmis ning Mesilane teatas, et tema kuulas õpetajate juttu salaja pealt. Eks siis vaatame koos lastega videosid.

Aga seda laste riidesse ja lahti tsirkust ma tõesti ei igatse! Küll aga on näha õpetajate nägudest, et nemad ka mitte! Just nendel hetkedel, kui 6 emmet korraga ukse taha on jõudnud.

Projekt "Üürikorter" - 3

Eelmine nädal oli nii hull rabamine, et ma reaalselt ei saanud aega isegi telefonis chati-sõnumeid vaadata. Vaja oli üürikorteris lõpetada uue põranda paigaldamine. Tundus see imelihtne ja pinda polnud ju ka palju. Küll aga oli nokitsemist igasugu seinaäärte, liistude ja muuga, kus tuli täpselt mõõtu saagida. Ma olin põrandapindala väga täpselt välja rehkendanud, niiet materjali oli ka vastavalt. Ja siis läks härral midagi lühisesse ja mitu parketiriba lõikas täiesti valesti. Parketti teatavasti saab panna ainult liitekohtadega, mitte nagu laudpõrandat, mida saab vajadusel jupitada, kuidas tuju on. 

Ülitäpselt tuli välja, grammigi ei jäänud üle. Või siis need vussiläinud tükid. Köögimööbel sai paika ja seejärel veetis härra üürikorteris terve päeva torusid ühendades. Jällegi ei läinud see kõik nii lihtsalt ja kiiresti, kui oleks tahtnud. Veel on jäänud liistud paika panna, boiler ühendada ja mööblit paigutada. 

Sellega tegeleb nüüd härra ise ja ta on pildimaterjaliga ka kitsi. Eks ma täiendan, kui talt miskit kätte saan. Aga tundub, et hakkab joonele saama see projekt. 

Üüriline on ka olemas juba mõnda aega, leping tehtud, tal võtmedki juba käes. Vaja veel lõppnokitsemised ära teha. 

Parim osa oli muidugi see, kui üüriline käis muudkui "objektil" nagu oleks omaniku järelvalve. Ja siis, kui seinad krohvitud ja värvitud, põrand poole peal, küsib, et kas magamistoale ust ei tule ette? Seal pole ust olnud, on ainult vana uksepiit. Et uut ust panna tänapäevaste mõõtudega, tuleks see uksepiit välja saagida, mis ühtlasi tähendab remonti nii eestoas kui magamistoas tervikuna. 

Ilmselgelt ei tule sinna uut ust, kui remont on just lõppenud. 

Projekt "Üürikorter" - 2

 Vahepeal oleme toimetanud projekti kallal tasapisi. Päevad on nii lühikesed, eriti nädalavahetusel. Kui nädala sees on härral reeglina omad tööasjad, siis nädalavahetusel tahab ta rahulikult unevõlga vähendada ning kui siis ükskord Peipsi äärest Tartusse jõuame, on kell lõuna. Valget aega vaid mõni tund ja nii ei jõua korraga just eriti palju tehtud. 

Kui ca 3 nädalat tagasi läksime korterit natuke värviga värskendama ja pool tundi hiljem oli vaja veits põhjalikum renoveerimine ette võtta, siis nüüd kolm nädalat hiljem jõudsin viimaks selle värvimiseni, millest kõik alguse sai.

Tänaseks olen kõik vajalikud pinnad puhastanud (jumal küll, kui kaua võttis aega ühe toa 3 meetri jagu seina tapeedist puhtaks pesemine...), härra krohvis ja pahteldas ning mina värvisin kaks päeva. Reaalselt vaatasin, et mis see sutsakas värvida siis ei ole, unustades sujuvalt, et kevadel värvisin ma kahte paadimaja iga päev kokku 2 nädalat. Sest krunt ja üks kiht ja teine kiht, vahepeale hermeetikut jne. Nii ka nüüd selles pisikeses korteris.

Eile tegeles härra elektrijuhtmetega poole ööni, ta jõudis koju peale kl 1 öösel. Köök jäi veel tegemata.

Hetkeseis:

Piltidel juhtme/keksu/nöörid alles ripuvad igal pool. Kui mina eile värvimise lõpetasin, siis tema alles alustas juhtmetega. Lapsehoidmise vahetus :) Kui ta juhtmetega ja köögitorudega ühele poole saab, siis kulub 1 päev uue põranda panekuks ja siis alles saab köögimööbli paika panna. Sealt edasi terve korteri tolmust puhtaks küürimine ja muu mööbel paika. Umbes 4 pikka päeva veel. Millal need 4 vaba päeva KOOS leiame, ei tea...

Ja nagu ikka, NO PRESSURE! Sest üürnik on tegelikult juba olemas ja ootel, millal sisse saaks. Ja NO PRESSURE vol. 2, väga kiiresti peab leidma mitu vaba päeva aega, et Mesi tares terrassikatuse asi valmis saaks. Klassika - töömees jättis pooleli asja, sest ta ei osanud ega viitsinud ja kui härra pööras tähelepanu, et nii ei tehta, siis solvus, marssis autosse ja ukse paukudes kaapis minema. Vau! Et meil ka ikka õnnestub selliseid häid mehi üles leida muudkui.

Aga tare asjaga on ka väga kiire muidugi. Sest Maahommiku saade tuleb filmima kohe-kohe ja mis saab olla inspireerivam, kui aeg, mida sul ei ole ja tööhulk, mida sul on liiga palju! Saame näha, kuidas see žongleerimine meil õnnestub.