# 276 # kingahooaeg

Ma ei taha, üldse ei taha seda lõppenuks lugeda. Aasta parim aeg on kingakandmishooaeg. Sel aastal pidi ikka nürilt kaua ootama, et lumi taanduks ja saapad saaksid teenitud suvepuhkusele minna.

Kusjuures, ma tean täpset kuupäeva, mil see aasta sain kingad jalga panna. See oli 20.aprill, kui me preili Mga oma sajandi suurpidu pidasime sõpradega, ja ma vahetasin saapad otse lahtise kingakese (ja palja sääre) vastu.

Viimastel päevadel on õues juba nii krõbeolnud, et varvas nõuab saabast. No ma üldse ei raatsi hooaega lõpetada, aga vist peab. Saapasäärest (ja mantlihõlmast) on oma kauneid värvilisi sääri (loe: sukki) palju keerulisem demonstreerida ju.

# 275 # peipsi sibul

Oh ihsand, ma olen täitsa ära unustanud sellest suurest rõõmust kirjutada, et mul on nüüd kodus kaks suurt Peipsi sibula vanikut. Härra tuli minu manu ja võlus kotist välja. Kingitusena.

 

Mina ei tea muidugi, mis juveele teistele kingitakse, aga näe minu silmad pani särama sibulavanik.

 

Esialgu särama. Küll ta nutma paneb ka :)

 

[mille peale meenus mulle üks lahe tsitaat (mitte et see minu kohta kehtiks...): It's not the onions that make me cry. It's being in the kitchen in general.]
 

So wake me up when it's all over*

Uhh, reisikirjadega pole üldse veel alustanud, väga ebaminulik. Sestap ma ei saa veel kõiki oma reisipilte üles laduda nagu mul kombeks on ja panen siia hoopis ühe.

Pildi allkiri oleks "Kallis, me saavutasime lõppkiiruse!" 

---

Kodus on jätkuvalt külm ja mulle ei meeldi külm. Pärsib mu tegemisi (no tahaks ju poolpaljalt mööda tuba ringi silgata), blogimist (sõrmed on jääs.. peaaegu) ning üleüldist rõõmu (sest härrat ka ei ole, mis automaatselt tähendab poole vähem rõõmu silmades). Lähen siis teki alla ära magama? 

* Pealkiri seostub viimase lausega ja külmaga üleüldse. Äratage mind kevadel.

lahjad lood

Et ma olen nii uhke oma uute punaste kingade üle (millest tõenäoliselt tule eraldi positiivsuse postitus :D) ja need natuke sobivad paremini teksadega (eirates siinkohal fakti, et mul kodus on rämedalt külm. ma ütlen rämedalt!!! seega suutsin hommikul end teksadesse ja kampsunisse mähkida), siis niimoodi ma tööle tulingi.

 

Ma sain poole tunni jooksul kahelt kolleegilt kuulda, et ma olen niiiiiiiiiiiiii kõhnaks jäänud.

 

Esimese hooga ma muidugi vastasin mõlemile "aaawww!" :)

 

Ja siis reageerisin NAGU NAINE:

 

Kolleeg nr 1 (naisterahvas):

"Vaatan sind... Sa oled nii lahjaaaaaaa...!"

 

herz: "Aaawww... räägi veel :)..."

(ühine naer)

herz (ahastavalt): "Rinnad on nüüd niiiiiiiiii väiksed!"

(ühine naer)

 

---

 

Kolleeg nr 2 (meesterahvas):

"Ma vaatasin, et misasja! Meil on uus töötaja või. Ei tundnud sind selja tagant äragi, nii kõhnaks oled jäänud!"

herz: "Aaawww..."

(ühine naer)

herz (muigega): "MISMÕTTES? Ma enne olin paks või?"

(ühine naer)

Kolleeg: "Ma seda reaktsiooni tegelt ootasingi. Tükk ootasin, et no kas ei tulegi!"

 

Aga tegelikult ma pean ütlema, et tõepoolest! Vaatan end TÄNA peeglist ja täna on hea päev. Mulle tõesti meeldib see vaatepilt ja ma ei pea kõhtu sees hoidmagi :) Kuidas siis niimoodi üleöö...?

 

:)

# 274 # shoppamine välismaal

Kuidagi naljakas on lugu selle shoppamisega.

 

Eestis ma väga ei taha. See on pingutus ja reeglina midagi ei leia poest, igas poes sarnased asjad (st mitte minu maitse). Ja hinnad on üldiselt kallid. Seega ma tõesti Eestis peaagu et riidepoes ei käi ja mõned üksikud leiud tulevad kaasa pigem kirbukatelt. Rõõm teise ringi rakendamisest.

 

Aga välismaal. Seal on teistsugused poed, palju põnevaid leide ja erinevaid sooduspakkumisi. Isegi kui ma lähen mõnda teise riiki mõttega, et siin küll raha ei kuluta, ikka midagi näppu jääb. Välismaa värk noh.

 

Ja siis ma muigan alati, kui mõni sõbranna kiidab mõnda mu kleiti-kotti-kinga. Et kust said? Sest, kui ma vastan Kreekast/Austraaliast/Serbiast/ sisesta mõni riik, siis alati tuleb sügav ohkamine koos silma rullimisega ja "Sult ei ole kunagi mõtet küsida..."

 

Aga nii on. Mulle siiski meeldib, et mu kleit mulle tänaval vastu ei jaluta...