Plaan oli, et nädalavahetusel olen säästurežiimil ja muffigi ei tee (peale uute sihtkohtade jaoks info ja reisikirjade guugeldamise).
Minu tahtest hoolimata kujunes nädalavahetus siiski teguderohkeks, jäädes peaaegu säästurežiimi eelarvesse.
Reedel oli järjekordse juubilari õnnitlemine Villa Thais, peale mida varaste hommikutundideni sai istutud ja istutud õues ja kordagi ei tulnud mõtet, et tõmbaks midagi soojemat selga, sest nii mõnusalt soe oli. Ja kui me hommikul kodupoole tippisime, siis selgus, et Kitseküla raudteeületus oli just samal ajal hoolduses ja pikk rongivolask blokeeris me teekonda. Üle viadukti me ka pressima ei hakanud, seega suundusime AleCoqi poole, et kuskilt kangialusest läbi saada. Kangialuseni me siiski ei jõudnud, sest enne veel jäi silma sissetallatud rada ÜLE raudtee, rong nii pikk ei olnud, et sinnani oleks ulatunud, aga no peaaegu :)
Niisiis, überpreililikult kontsade ja seelikute ja ridikülidega mööda killustikku laustõus, üle liiprite ja ikka veel killustikus kekseldes ja jälle mööda killustikku alla tagasi. Ihsand see oli seiklus ma ütlen. Kui keegi oleks seda filminud salaja, siis oleks see youtube'i hittklipp praegu.
Õnnelikult tagasi kõvakattelisel teel, jätkus teekond kodu poole, kus huumor ei saanud veel otsa. Enne veel, kui jõudsin pessa, liugles vastu jalgrattal onu, kes teavitas: "on ju ilus hommik?" ja torkas juurde: "just nagu nooruses!"
Tjah, noorus... mis mina sellest tean :D
Ja kui ta juba oma teed oli läinud (või nii ma arvasin), hõikas veel kaugusest mulle: "kas tantsupidu sai läbi?"
Kell oli 3.30.
Laupäev möödus nagu unenägu sõpradega lasanje ringil ja rannas ja piibul. Pühapäeval ütlesin ära mitmetest laulupeo kutsetest, aga siis sai EI ütlemise norm täis ja purjekaga merele minekust kõrvale ei nihverdanud. Hea ikka, kui on purjekatega sõpru eksole :)
