Ükskord hästi ammu, kui meie kõige esimene saunaga paadimaja valmis sai, mõtlesin Eveliisi diipi blogi lugedes, et vot see on täiesti minu inimene ja et talle meeldivad sellised asjad, mida me siin Sibulateel Peipsi ääres teeme. No see oli selline 50:60 olukord, sest ta blogis palju ka mõisatest ja kullast-karrast, aga otsustasin, et julge hundi rind on rasvane.
Kirjutasin talle ja kutsusin ta meie juurde testööbimisele.
Kõik, kes tema blogi jälgivad, teavad, et see oli saatuslik samm. Me täiesti tahtmatult tinistasime Eveliisi ära. Nagu ta ise ütleb, me enam temast lahti ei saa ja lehvib nagu kodukäija siin mitu korda aastas jälle ringi igal pool. Küll mehega, küll lapsega, sõbrannadest (ja Dexterist) rääkimata.
Igaks juhuks tõlgin ka: see kõik on tegelikult väga äge, sest selgus, et ta ongi täiesti minu inimene!
No ja see, et Marek siia ka on ära meelitatud, on puhta ime, sest Marekit Prangli pealt nii lihtsalt ära ei saa. Aga ilmselt meie šarm ja härra võlujoogid, Peipsi värske õhk ja magus uni ja mis need kõik siin on, on ka teda siia vähemalt korra aastas ikka toonud.
Siis hakkas pihta jutt: te peaks ikka Pranglile ka tulema.
Panime plaani paika, et Mesid Pranglile 2021! Loomulikult läks see reis nii ägedalt, et seda ei juhtunudki :)) Ei tea kas Eveliisi reisiseiklused hakkasid külge või oli Mareki karvane käsi mängus, keegi igatahes pani kuupäevad valesti kirja ja tekkisid topeltbroneeringud ja läks vussi see väljasõit meil.
Uus katse: Mesid Pranglile 2022!
Kuupäevad said paika! Siis avastas herz, et ta ise ütles valed päevad, sest oli juba külastusgruppe usinasti kokkulepitud nädalavahetusele broneerinud. Kuupäevad liikusid nädala võrra edasi,
Istusime autosse ja... ootasime lastega härrat oma 4 tundi :) Sest tal oli tegemisi. Saime lõpuks liikuma, mina juba korralikult puhisesin, et mis värk see on, et kella ei tunta jaaniiedasi.
Poolel teel Tallinna poole jõudis laste etteaste sinnamaani, et igasugusest kähmlusest ja kaklustest tagaistmel jõuti söögi-joogi nõudmiseni ja peale poepausi sisse kulistatud vesi nõudis kohe ka väljutamist, hoolimata emaMesilase ettemanitsetud sõnadest, et ei kulista, sest pissipeatusi me iga 100m tagant tegema ei hakka.
Tuli ikkagi teha metsapeatus. Meespere kadus autost välja ja naases veidi aja pärast. Härral helises telefon ja kukkus lobisema. Mina ei saa aru, kust otsast on naised pläkutajad, kuna härral on lademetes sõpru, kelle telefonikõned ei kesta alla poole tunni!!!
Seega sõitnud reipalt edasi ja pool tundi peale pläkutamist hiljem, telefon lõpuks käest pandud, hakkab härra rooli taga nihelema. Kus tema üks kets on???
Oli tema metsapeatuselt tulles rooli taha istunud, ketsid varba otsast ära susanud, telefoni haaranud ja sõitma kukkunud eksole. Aga mida ei ole, on üks tema kets.
Kell muide oli juba puhta öö, Eveliis ootas meid kaetud laua ja avatud veiniga eksole. Mul see vein juba 4 tundi mõtetes olnud. Ütlesin, et tagasi küll ei lähe, lähed ostad uued ketsid omale. Silme ees hakkas lahti rulluma stseen, kuidas härra sokkideväel Ülemistesse kõnnib ja jalavarje proovima asub. Ta millegipärast polnud nõus, ma juba olin valmis seda kõike üles filmima.
Keeras autonina ümber ja sõitsime kõik-see-mees tagasi kadunud ketsi otsima. Jõudsime sinna metsanurka tagasi ja autotulede taustal näeme, kuidas tema kets täpselt seal ilusti ootab. Härra parkis auto, avas ukse ja ilma välja astumata haaras ketsi sealt, kuhu ta jäänud oli.
Sõit jätkus Ussipesa suunal, tund aega kenasti jälle kulutatud sõiduajast. aga kohale me jõudsime, veini me jõime ja juttu me ajasime poole ööni.
Järgmisel hommikul oli vaja kl 9 Leppneeme sadamas olla. Meie perede preilid panid äratuse kl 5.30ks. Jah!! Mutukas, keda ei saa ka kell 10 voodist lahti, ärkas vabatahtlikult ja entusiastlikult kl 5.30, et enne reisi omale meiki teha!!!!
Sellepeale tegime Eveliisiga hommikuse selfie. Ilma meigita.
Seejärel algas Prangli viikend, mis hõlmas endas saareromantikat, kiviaedu, lõppematut kukekisa ning magamist kanalas, mehi ja mõrdasid, proseccot, külapoodi, puuduolevat korgitseri, keraamika õpituba, veoautosid, itaalia kombel autosse mahtumist (kus muudkui tuleb ja tuleb inimesi väikesest autost välja), kogukonnafiilingut, rohkelt nalja ja naeru, kuival olemise nimekirja (puhkemaja seinal, enda nimesid sealt ei leidnud õnneks ja lootsime, et ei satu ka sinna nimekirja:D), kastiauto ekskursiooni ja autoremonti, veel proseccot, Siiri sünnipäeva (mis kõlab siiani nagu vana hea Kreisiraadio Viive sünnipäev), tantsu, head toitu ning rohkelt paroole ja käibefraase. Kõikkõik oli äge!
Niiet tundub, et perekond suunamudijad tinistasid meid Prangliga ära küll! Väga äge koht ja kogukond, eriti tore on minna ja saada mekki kogukonnavaibist, mitte olla lihtsalt turist.
Ja Eveliisi video Mareki "Täna ma ei tantsi" paroolist võtab kokku kogu viikendi! Puhas pärl :)
Ja pühapäevahommikune selfie ka!
