Aegajalt tuleb tuju oma blogi siin sirvida ja lugeda vanemaid postitusi. Nii mõndagi on ju juhtunud, tehud ja nähtud ja äge, et blogi seda salvestada on aidanud. Viimasel ajal ei juhtu enam väga midagi või on nii palju tegemisi, et siia lihtsalt ei jõua.
Kui ma vaatan blogis nii 5-6+ aasta taguseid postitusi, siis tollal ma blogisin palju rohkem emotsiooni pealt. Et kui keegi mind vihastas, siis sellest ma ka kirjutasin. Nüüd juba olen end sellest välja kasvatanud, elu on palju stabiilsemaks ka läinud, ei seikle nii rohkelt enam :)
Täna aga ma siiski emotsiooni pealt kirjutama tulin. Hakkan jutustama siis aegade algusest peale.
Lisaks tarele on meie juures kolm suve olnud võimalus ööbida ka saunapaadis/paadimajas, mis ei asu tare juures kohe vaid pigem meie kodu juures tänavalt eemal väikese jalutuskäigu kaugusel järve ääres. Loodus ümberringi. Pigem glamping-stiilis, kui et kõigi mugavustega (st elekter, jooksev vesi, dušš, tualett) vahva ja romantiline öömaja.
Mulle endale hullult meeldib see paadimaja, kuid selle kaasneb igal aastal rohkete närvirakkude massisurm. Nimelt - paadimaja asukoht on nn riigimaa. See kanaliots ei ole kellegi eramaa, kuigi läheb läbi kahe naabri krundiserva sinna. Et see on "eikellegimaa", siis nii sellesse suhtutaksegi. Meie oleme võtnud kätte ja hakanud seda kanaliserva hooldama - puhastasime pajuvõsast, niidame ja täidame maad, et seal paari meetri laiune teerada oleks. Täiesti järve ääärses otsas oleme samuti võsa tõrjunud, naaberküla sõprade hobuseid sinna lubanud ja Eestlastest naabritega kahasse neid seal kanalis valvanud, et nad pilliroogu tõrjuks, tallaks maad ja randa sinna tekitaksid, et oleks koht, kus ujumas käia.
Kahjuks ei ole meie maa tänava järvepoolses otsas, siis oleks meil peremeheõigus seal. Teeme lihtsalt heakorratöid väikese omakasuga. Ühed naabrid seal ei ela, käivad paaril korral aastas ja siis tõmbavad takistusi tee peale ja blokeerivad ligipääse. Teine naaber on meie hea sõber, armsad vene inimesed. AGA on asju, milles meie vaated ei ühildu.
Juba kolm aastat ma käin ja koristan selle terve kanali äärt prügist, risust ja rämpsust. Ma vean rämpsu ära kottide viisi naabri enda silme all ja järgmisel päeval avastan, et sama naaber on sinna uue lasu s**** viinud, vabandage mu keelekasutust. Nagu miks? Ma lähen nii endast välja sellest. Esiteks, seal käivad külastajad. Nii ilus jalutusmaa mööda kellegi olmerämpsust. Teiseks, see naaber on kutseline kalur. MIKS sa risustad järve, mis sulle leiva lauale toob? Härra abikaasa minu korduva pahurdamise peale võttis selle naabriga teemaks. Too oli vastanud, et kuhu ma siis selle prügi panen?
Lausa sõnatuks võtab! Kuhu tõesti prügi panna? Õnneks võttis vald vahepeal jäärmekorralduse teema käsile ja sundkorras kõik majapidamised pidid prügiveoga liituma. Nüüd ta vist pole rohkem sinna järve äärde prügi ladustanud, aga kõik see aastatepikkune jama seal tuleb järjest pinnale ja mina käin 200L kottidega seda koristamas seal. Prügivedu terve suve on minuga ülbitsenud, sest mul lisaks oma konteinerile veel iga kord 3-4 samasuurt prügikotti kõrval. Nii tore maksta teiste eest prügived kinni. Kõige rohkem morjendab mind see, et ma ei oska vene keeles ennast niimoodi arusaadavaks teha nagu ma tahaks. Prügimajanduse, keskkonnahoiu ja muudel teemadel. Lisaks on ta tegelt ju tore inimene, aga see üks asi ajab mind nii kurjaks.
See pole veel kõik. Nagu mainisin, on ta kutseline kalur, mis tähendab, et pääs järvele on elulise tähtsusega. Peipsi järv aga on viimastel aastatel üsna kuival olnud. Kanalid järveni jah paadiga sõidetavad, aga järv ise nii madal, et vesi vaid pahkluudeni. Paatidega seal enam sõita ei saa. Mis tähendab, et osasid kanaleid, nt kalurite, sadama ja piirivalve omi suvel tuli suure kopaga süvendada. Nii ka seda sama kanalit, kus paadimaja asub meil. Seega keset ilusat suve saabus kopp, sõtkus KOGU roheluse ja lopsakuse maha (paljastas seega veel rohkem rämpsu) ja kaevas järve sisse kraavi. Kogu see liiv tõsteti kraavi kõrvale liivavalliks. Paadimaja oli terve see suvi nii popp, et ma olin jälle nutu äärel. Keset suveromantikat sai privaatrannast ühtäkki midagi muud. Ja ma isegi ei teadnud seda ette vaid lihtsalt nägin ühel hommikul, et kopp kohal külalisi üllatamas. Õnneks olid külalisek kõik mõistvad ja malts ja muru taastub siiski võrdlemisi ruttu.
Ma olen rohkem kui kümme korda selle aasta jooksul härrale nutnud, et see paadimaja tuleb sealt ära kolida tare juurde kanalisse, mis meil nüüd sellest aastast valmis on ja nii ägedaks on muutunud. Härra on nõus, aga Peipsi on rekordmadal ja isegi, et praegusest asukohast saab ta järvele välja, siis tare juurde kanalisse ta sisse ei saa. Sealt me järve süvendanud ei ole, sest selleks lihtsalt raha ega mõtet ei ole. Niiet ootan muudkui, et kas sügisel ometi veetase tõuseb või tuleb kevadet oodata ja loota siis suurvett. Ei julge musta humorit tehagi, sest millegipärast kipuvad need asjad ka juhtuma. Loodame, et Murphy vastu ei tööta ja suurvesi lähiajal ka saabub, sest järgmisel hooajal see paadimaja peab sealt ära tulema, muidu ma olen suur närvipundar.
Sest!
Kolmandaks avastasin paar päeva tagasi selle hooaja viimaseid paadimaja külalisi oodates ja vastu võtmiseks ettevalmistudes, et täpselt paadimaja nina ette on tekinud kellegi paat ja purre ja mis kõik veel. Päriselt?????????? Külalised olid nädalavahetuse paadimajas ära ja täna hommikul suundusin koristama ja talvepuhkuseks paati ette valmistama. Mis ma näen? Terve kanaliäär on autodega ära sõtkutud ning oi, kaks autot pargivad ka seal samas.
Me ei ole mitte ühtegi autot lubanud kanali äärde sõita kõik need aastad, sest see on pehme maa, kohe rehvivaod sees ja üleüldse. Kui tegemist on looduses oleva privaatkohaga, siis peaks suutma inimesed jalutada ka mõnedsajad meetrid. Nüüd mingite kalameeste autod nunnult seal, kus meie pere ainsatena hoolt kandnud, niitnud, koristanud jne.
Ma lihtsalt vihastasin nii palju. Enne, kui seal oli võpsik, ei kippunud keegi lillegi liigutama. Siis, kui selle koha eest on hoolt kantud, on bemmivennad kohal. Ma ei saa ju sellisesse kohta ühtegi külalist kutsuda, kui inimesed saabuvad autodega, meie korda tehtud rannas paarutavad ja keeravad autosid ringi ja pargivad otse teiste külje alla. Kusjuures sama kanali ääres on kalameeste paatide nö parkla, aga kanalisopis naabrimehe hoovi all. Seal on okei kõik, on paadi veeldamise koht ja on kümmekonnale paadile sildumiskohad, purded, kõik jutud. Aga ei, keegi on veel omavoliliselt kukkunud tegutsema. Mitte kohalik inimene kusjuures. Kohalikega annab kokku leppida ja meie jaoks see oleks okei. Lihtsalt mingi suvaline tegelane teisest Eesti otsast, kes käib Peipsil kalal aegajalt, on hakanud laiutama ja peremehitsema. Sellega ma nõus olla ei saa kahjuks ja kojamehe vahele vastav teade läks ka. Kui sellest aru ei saada, siis ma olen valmis ka muid selgitavaid tegevusi ette võtma.
Võib olla on viga minus. Tõenäoliselt on. Sest kõigil teistel tundub kõik korras olevat, baila ja chillgrill.
1 kommentaar:
Jah, paraku teatud rahvusel on see komme, et enda ümbrusest on ükskõik, teiste tööd-vaeva ei austata ja ollakse vőimelised elama ûkskõik mis s*tahunnikus. Kui sellises sibulakülas elada, siis paratamatult sellest ei pääse.
Postita kommentaar