naiste mehe-moodi reis Lõuna-Eestisse

Ma jõudsin praegu järeldusele, et on juba kolmapäeva õhtu, mis sama hästi tähendab juba uut nädalavahetust, aga järjekordselt on aeg lihtsalt otsa saanud ja ma pole jõudnud üles kirjutada möödunud nädalavahetuse fantastilist reisi lõunaosariikidesse.

 

Seekord oli mul täitsa uus reisiseltskond, sest mõttes, et nendega ma polnudki suuresti varem ühiseid väljasõite ette võtnud (peale preili E1, kellega on Helsinkit vallutatud).

 

Ühesõnaga, algusest.

 

Kõigepealt meid oli viis - herz, joosu (selgituste huvides siis pärisnimi algab Mga, nagu jubepaljudel mu sõbrannadel... blogis hea anonüümne neil figureerida) ning preilid E1, E2 ja E3. Joosu tegi kogu eeltöö ja orgunni ja teavitamised, appi, kuidas ma seda nautisin, sest põhiliselt olen minna ikka korraldusmeeskond olnud ja nüüd võis lihtsalt nautida. :)

 

See oli siis mõningase etteteavitamisega seltskond. Hakkas lähenema väljasõit ja Murphy tõstis pead. Kõigepealt helistas neljapäeval venna, et mis mu plaanid on, ta võtaks auto omale, et veidi timmida ja omi sõite teha. Pekki, mul just grandioosne plaan lukus. Saime siiski läbiräägitud ja seekord lahenes niiviisi, et mu reedeõhtused plaanid tühistusid ning linnavallutamise asemel viisin Tallinnasse end korraldanud venna Pärnumaale ja sõitsin aga ise rõõmsalt tagasi ka. 318 km 3,5 tunniga. Check.

 

Enne Pärnu ringi reede õhtul aga oli reede hommik, samuti tuntud nime all kui "Hommik enne reisi, mil auto ei käivitu ehk per**eeeeeeeeeeeeee!" :)

 

Jalutasin siis tööle ja tööle jõudmise ajaks oli mul välja mõeldud, milles kühvel. Tulenevalt auto suurejoonelisest kompuutersüsteemist ja andurite asjade lugemise erinevast tõlgendamisest võrreldes inimesega, siis benssu ei pumbanud peale ehk et seda oli liiga vähe. Mitte otsas, aga vähe. Vähemalt auto arvas nii (ahjaa, venna, kes sa seda loed, auto uus nimi on preilide poolt ristitult: muzu). Teiselt vennalt sain kinnituse, et see auto nii vahel teeb jah. Oolrait, huuuh.

 

Jõudnud tööle, saabus Joosult "kolm on kohtu seadus" info, et preili E3 on haige ja reisil ei osale. Ühesõnaga, järjest saabus erinevaid nööke, aga me ei teinud märke nägemagi :) Kolmanda E ära langemisega jäid alles M, E, H ja E ehksiis reisile sündis moto - MEHE reis Lõuna-Eestisse.

 

Enne muidugi, kui venna reede õhtul Tallinna jõudis, tuli mul saada auto sõitma ehk kuidas tankida sisse kütust, kui auto seisab maja juures ja käima ei lähe ning autost tanklani on alla 100 meetri??? Lahendus ei olnud küll kõige optimaalsema sammude arvuga, aga siiski. Peamine oli leida lehter! Jalutasin lähedal olevasse poodi nr 1, seal lehtrit ei müüdud, kuid kaasa tuli klaasipuhatsusvedelik. Jalutasin tagasi autoni, et see sinna jätta. Uus katse ja lähedal asuv pood nr 2 - lehter oli olemas, jalutasin tagasi autoni, jätsin lehtri autosse ja jalutasin üles tuppa tühja veekanistri järgi. Sellega tagasi autoni ja autost edasi tanklani, palvetades kogu väest ja palju ei puudunud risti ette löömisest, et keegi ei näeks, kuidas blondiin veekanistrisse kütust tangib :)

 

Seejärel jalutasin autoni ja tegin oma protseduuri ära. Auto käivitus nurrudes :))

 

Ja siis saamegi juba liikuda laupäeva hommiku juurde, et rääkida toredast nädalavahetusest :))

Start oli kell 8 Balti jaamast ning kolme tunni pärast olime Taevaskojas. MEHE esimene patus. Minul asendus numpsik Barbimaa rahvariideseelik suusapükstega, pilt mida ei näe just iga päev. Kaamerakotid õlale ja sumpama. Korraks näitas päikegi end ja me turnisime siin ja seal trepil või mäe otsas või kus iganes. Alustasim eom avahvate pildistamissessioonidega. Kuramuse külm oli ikka ka ja kui põsed roosaks saadud ning tagasi auto juures, tegime kiirekoelise talipikniku - termosega tee, brändi, kohukesed ja küpsetised. Imeline, isegi külmunud varvaste ja sõrmedega.

 

Edasi viis tee meid Võrru, kuhu jõudsime siiski niivõrd napilt enne kaubanduse sulgemist, et inspekteerida me suurt ei jõudnud. Joosu täheldas, et maailm on hukas, sest herz noolis suusariideid poes ja mitte kleite. Ehmusin ise ka selle tähelepaneku peale ära :)

 

Et aeg oli juba sealmaal, siis tegelikult oli paras teha lõunapaus. Selleks valisime välja kohvik Muffini ja see oli imeline koht. Atmosfäär õdus, hinnad mõistlikud, portsjonid suured ja toit maitsev. Jäime väga rahule ja kõht oli punnis täis. Minul küll.

 

See oli täpselt paras aeg, et suunduda Kubijale spasse. Et noh, kõik mis üle püksivärvli, saaks teistele ka ära näidatud.

 

Ma ei ole varasemalt ühegi spa peale niimoodi särama löönud, kui Kubija. Siiamaani ahhetan ja kiidan. Kes tahab, see guugeldab pilte jne, meie nautisime õndsalt erinevaid basseine, saunasid ja lamamistoole. Välimuselt meenutas luksuslikku olemist nt Malaisias, missest et suurde klaasakende taga lumine mets paistis.

 

Kui aeg sai sinnamaale (loe: kl 17), avati välisaunad .Mis on tavasaunad meestele ja naistele eraldi aga mõnusa jooksu kaugusel muust spast. tuli silgata bikiinide väel õue. Selgus muidugi, et paljud naised ei oska lugeda, sest silkasid esimesesse majja, mis oli meeste saun. või oli see nende kaval strateegia, ei me tea. Meie silkasime naistesauna ja saime oma elamuse kätte. Preili E1 püherdas ka lumes, ükskord elus tuleb see asi ka ära teha eksole.

 

Kui me olime piisavalt end saunades väsitanud, istusime rammestunult muzu rüppe ja sõitsime... sööma. Tagasi Võrru pankuri pubisse, kust leidsime eest live-bändi. Nood ikka lasid südamest seda heli, iseenda mõtteidki ei kuulnud ja nii meil tuli omavahel ikka täitsa röökida, kui midagi öelda tahtsime. Ja et elu oleks kui filmis, siis bänd lõpetas noodi järsult ja ettehoiatamata, niiet ootamatu vaikus saabus siis, kui Joosu oma tiraadi parasjagu mulle karjus :)) Seega kõik baaris kuulsid, mis tal öelda oli :)) Minu maailmas ta ütles midagi eriti piinlikku stiilis: "see baarman on täiesti pandav," mis teiste maailmas võis siiski kõlada rohkem "ma vist tellin kanasalati".

 

Nalja sai meil ikka rohkelt eksole, lihtsalt mainin juhuks, kui seda ridade vahelt välja ei lugenud.

 

Peale maitsvat sööki sõitsime taas Võrust välja ja tee viis Rõugele, kus meid oli ootamas nunnu öömaja puhketalus. Peale meie rohkem inimesi majas ei olnudki ja see koht oli tõeliselt suur ja ilus ja kihvt. Aga et ikkagi on talv ja üpris külm jne, siis maja oli tsipa jahe. Ei midagi ületatavat, aga noh, mainimise mõttes. Kes sai sooja puhurist, kes alkoholist, mõni puhkas silma ka ja meeskond HM käis vahepeal suusapükstes Rõuge vahel kitsekesi karjatamas. Oli ju vaja ööpimeduses pilte teha ning elusloodus ei lasknud ennast meist häirida. Hiljem ei jaksanud me muidugi ringiga oma pessa naasta ja seadsime sammud kitsede jälgedes seinast üles. Ütleme nii, et päris naljakas oli endal :)

 

Kui peaaegu oli käes tuhkatriinul kinga kaotamise tund, suundusime uuesti Võrru. Ometigi tuleb vaadata üle ööelu ja sellega kaasnevalt, mis on tänapäeval pop klubis selga panna. Pilet ja joogid olid 1 euro, oo seda õnne. Tantsuplats oli kordades suurem kui Kukus ja hea oli tiibu sirutada. Diagnoosisime Võru linnas pruudipõua, sest noormehi oli oi kui palju :))

 

Kahjuks on teatavasti pruudipõud 18-34 vanusegrupis ja Võru linna vaatluse põhjal skaala 18-aastaste osas. :))

 

Kui olime end soojaks tantsinud, läksime ära magama.

 

Hommikul ärkasin härra sõnumi peale, kes kutsus Peipsi järvele karget päikesetõusu vaatama. Brr, teki alt ei tahtnud üldse väljuda, karge oli see õhk Rõuges ka. Hommikusöök oli imeline kodune etteaste, külamehe suitsutatud singi, perenaise küpsetatud pannkookide ja kohaliku koduse vaarikamoosiga. Muud head paremat sinna juurde.

 

Pärast Rõuge ekskursiooni viis tee meid läbi talve muinasjutu (sest kõik oli härmas ja lumine ja ilus ja sõnulseletamatu... puuoksad nagu postkaardil) Haanjamaale Suure-Munamäe torni -.Täpselt avamise minutiks jõudsime, sest eelnesid ikka pikad fotoseansid ühe ja teise puu või trepiastme juures.

 

Vaade ülalt oli muidugi võrratu ja täpselt 1 min pikk, sest krt kui külm seal oli :)) Vudinal alla ja autosse külmunud jäsemeid sulatama (peale muidugu fotosessioone, mis kõik teele jäid :D). Siis oli aeg hakata põhja poole suunduma ning järgmine peatus tuli Otepääl koos lõunasöögi ja muidugi fotoseanssidega. Et me aga ei tahtnud Otepäält ilma kelgutamiseta lahkuda, siis Ansomäelt sebisime endile tunniajase sõidu asemel hinnaalandust ja saime teha ühe sõidu snowtubiga. Adrenaliin töösse, rõõmu kui palju ja jalg vajutas ka gaasi palju rõõmsalt ikka vanade heade "Sauna ja saarele", "Poest puudus piim" ning teiste hittide taustal.

 

Ahjaa, "Girls just wanna have fun" laulu üürgamise saatel sõitsime sisse Kaagverre. Selline pisike nüanss siis :)

 

Otepääl tegime hääletuse. Jah või jaa Peipsile? Härra ikka moosis mind külla tulema ja lubas meile väikest mootorsaani sõitu teha. Sellega olid preilid müüdud ja minek. Loojuva päikese taustal jõudsime kohale ja härra juba oli ootel :)

 

Väga filmilikult kihutasime kahekesi mootorsaaniga järvele otse päikeseloojangusse. Joosu ei väsi irvitamas, kui roosa lugu see on :)

 

Teised preilid said ka kiired ringid kirja ning siis soojendas härra meid kuuma rohelise teega üles. et aga oli pühapäeva õhtu, siis ma pidin talle musid üle andma ja Tallinna poole teele asuma. Pealinn võttis meid vastu kell 21.

 

Kaks päeva täis fantastilisi tegemisi, suurepärast seltskonda, nalja ja naeru ja pildiseeriaid. Siiamaani toidab seda nädalat silmade säraga (ja üldse mitte tingitud härralt saadud musidest.. või kui, siis hästi natukene... :D)