out of office

ehk aasta kontsakingadeta ... (Merit Raju)

hmmm...

Kõiges on süüdi M. Ehk siis mu sõbranna slash ülemus (kuigi ma pean teda siiski sõbrannaks, olen harjunud nalja viskama ja tutvustama teda kui ülemust ja see tekkinud komme on visa kaduma, kuigi tekitab juba vaikselt piinlikkust eksole :D. noh, huvitav paradoks on tekkinud, aga elu ongi selline ja kuigi ma tean, et ta tegutses antud hetkel sõbrannana, ei saa ma jätta "märke" märkamata :D), kes andis eelpool nimetatud raamatu mulle lugeda. Et herz, vaata, seal on ka nii nagu sul... (räägi veel ülemusele, et kle ma tahan ära minna).

Ja kuigi ma ei ole söö.palveta.armasta stiilis raamatute (kuigi never judge a book by its movie ja raamatut ma lugenud ju ei ole, üksnes filmi näinud) fänn, et lähen ennast leidma ja istun paigal ühes kohas neli (või kaua ta seal indias oligi) kuud, tagumik taeva poole ja siis järgmisesse kohta ennast leidma, siiski ma Balile (skipin kohe armastuse juurde, irw :D) ju kolme kuu ja viie päeva pärast lähen (aga üldse mitte käesolevas kontekstis eksju-onju ja üldse mitte ela.ole.surest innustust saades).

Aga nüüd ma kaldusin teemast kõrvale.

Ühesõnaga, ma tõttasin täna jooksujalu koju, et seda raamatut lugema hakata ja lugesin selle ühe hingetõmbega läbi. Ja siis teist korda kergemalt veel, et ära märkida kõik need kohad, mis mind puudutasid. Ja ma ei tee sellist asja MITTE KUNAGI (no worries, M, post it paberid, mitte marker :D ja raamatut sul pole lootustki veel niipea tagasi saada). Mul on tunne, et selle raamatu kirjutasin mina ise kunagi mõne aja pärast tulevikus. Sest kuidas on võimalik nii palju asju, mis on just täpselt nii, panna kirja teise inimese poolt? välja arvatud need Eestis elamise ja maal olemise tahe... Seda mul (praegu) ei ole üldse. Võibolla on asi selles, et ma olen terve lapsepõlve ja ka nüüd igal võimalusel niigi maal olnud ja puid lõhkunud ja ahju kütnud ja lund rookinud ja ahju peal põõnanud (raamatus nimetab autor lesoks seda kohta, meitel on see "ahju peal"), et see ei ole see, mille pärast ma töölt ära tulla tahaksin.

Aga see rahutus, nagu autorilgi, piinab mind. Konstantselt. Põhjuseid ma ei jaksa enam lahata. Sest näiteks jaanipäeva veetsin ma pere seltsis lõkke ääres esiteks isale, siis vanemate poolt üles ärritatud naabrimehele (!?), siis uuesti isale, siis emale ja siis ven(d)a(de)le põhjendades, miks ma tahan aastaks nii kaugele ära minna, kui võimalik, ja loetledes riskide maandamise tegevusi, sest ma ei saa ju ometi sildu põletades minema minna sest "pärast ju peab edasi ka elama". Naabrimees pidas maha tohutu loengu, mina argumenteerisin, suutsin talle oma vaatenurka selgitada, jäime sõpradeks. Fämiliga nii lihtsalt ei läinud :)

Veider on ikka see, kuidas inimeste nimed eelarvamusi ja suhtumist kujundavad. Need nimed, kelle kandjaid väga toredaid tunnen, on teiste kandjate puhulgi sümpaatsed, aga kui on mõni inimene, kes mis iganes põhjusel on mu mustas nimekirjas, siis samanimeliste puhul tunnen, et mul tekib tõrge. Nii ka autori ja ühe raamatus toodud sõbranna nimede puhul. Kuigi samas tundsin autori puhul täielikku vendlust ja sümpaatiat tema tegemiste, mõtete ja keelekasutuse tõttu ja seepärast on hea meel, et raamatus ta ise enda poole nimega ei pöördunud, sai rahulikumalt lugeda :)

Autor käsitles raamatus ka väga põgusalt ja ehteestaslikult (loe: oli kinnine) vanavanemate ja hooldekodude teemat. See puudutas mind eriti valusalt, sest ühe käe sõrmedel saan lugeda üles päevade arvu, mil mina enam ei saa haarata toru, et oma vanaemale helistada, postkaarti saata, öelda, kui kallis ta on, või teda kallistada.  Ilmselt omistasin raamatus sellele teemale rohkem valu, kui võibolla autor sinna pikkis või näidata tahtis.

Ja ma lihtsalt pean välja tooma mõned tsitaadid raamatust.

[---] Tean, mis tunne on miljonites fonditaotlusele kinnitust saada, välismaal läpakat vinnates ja kostüümi kortsumisest hoiduda püüdes tööreisil käia, keskküttega kodus elada, iga päev kaheksast hommikul internetis olla, suurfirmas väga põneval ametikohal töötada, arenguvestlusel istuda, preemiat saada, Powerpointi slaidi-showd animeerida, magistridiplomit vastu võtta, oma dokumente suure grupi ees seinale projitseerida, kodulaenu maksta, õhtul kallite inimestega kohtumiselt magama kiirustada, suvepuhkuselt naastes sadu meile läbi kammida, värvida huuli pikalt ette valmistatud projekti käikuminemise hommikul. [---]

Ma ka tean. Kõike seda, v.a magistridiplomi vastu võtmist.

[---] Vähesed asjad on täpselt samad nagu kümme aastat tagasi - võib-olla rahvariided laulupeol, vanematekodu aadress, kalja maitse, mõni vana sõber ... [---]

[---] Otsused tehtud, hakkasin tasapisi rääkima oma lahkumisplaanidest ka lähematele töökaaslastele. Kommunikatsioonijuhtidele on aegade algusest saati meelehärmi valmistanud, kuidas kuulujutud levivad kiiremini kui tööalaselt vajalik info. [---]

[---] Mõtlesin, mis teeb mind õnnelikuks, ja mõistsin, et tööl ei kogenud ma viimasel ajal õnnetunnet. Isegi mitte siis, kui mõni dokument sai valmis või keeruline asi lahendatud. Sest uued tulid kohe peale. Nagu hamster jooksurattas. [---]

[---] Eestlased arvavad, et Eesti asub paljudest Euroopa riikidest liiga kaugel. Ja vahel tundub meile, et Võru on Tallinnast kaugel.[---]

[---] Eestlasi vaevab jälle, et meie riik ei paista kaardilt välja - siis proovime olla igasugustes edetabelites esimeste hulgas. Sakslastel aga on kahjuks kollektiivne kompleks eksponeerida oma lippu. Tagasihoidlikud austraallased arvavad, et on mitmes mõttes arengus eurooplastest tagapool.[---]

[---] Kas töötamise vastand on elamine, puhkamine või mittetöötamine?[---]

Neid ja paljusid-paljusid mõtteid veel, mis selles raamatus kirjas on, olen nii kuramuse isiklikeks pidanud, et lugedes suutsin vaid ahhetada. Kogu ahastus selle üle, mida ühiskond arvab ilma tööta inimesest; kindlustundest või pigem selle puudumisest töö ja töökohaga seoses; kuidas nii tabavalt on välja toodud sõprade suhtumine, kes ise julget sammu ei tee (stiilis "palun saada e-kirju, pane pildid ülesse, me nii tahame teada, kuidas seal on, ja vastureaktsioon siis et meil on talv nii pikk, kõik nii kallis, euribor muukui kerkib, lastel on tuulerõuged, ah uudist polegi midagi") ehk kuidas maailmad on hiljem nii erinevad ja ei ole enam millestki sõpradel omavahel rääkida või kuidas keegi tegelikult huvi ei tunne, kus sa rändasid ja mis seiklused olid. Et Tallinna Lennujaamas võtab vastu pahvakas Eesti külma ja niisket õhku, nii-nii ebameeldiv, aga tõmbad kampsunihõlmad tihemini kinni ja otsustad ära kannatada, kuni juulini. Et Eestis võib elada küll, kui on olemas kallis inimene, jätkub raha ning tervis on kliima jaoks piisavalt hea.

 

Aga kui ei ole? Now what?

Rahutus, rahutus, rahutus...

(täiendasin postitust veel, peale öiseid mõtteid, mis ei lasknud minust lahti)
Kuna ma olen teinud ka selle apsaka, et olen minemise mõtteid avaldanud mõnedele inimestele siin-seal, siis vastu olen ma saanud kahte liiki tagasisidet (ja mõlemad ärritavad mind, sest ma pole kordagi öelnud, et nüüd ma teengi nii, vaid jaganud mõtet, mida ma teha tahaks, sest jah, endale tundub ka kohati absurdne, et olen rassinud ja vaeva näinud, et jõuda päris arvestatavale tööle ja palgale, et siis... mismõttes kõigest sellest lahti öelda?):
esiteks - sa ju ei lähe NIIKUINII/ähh, sa ei saa ju minna, kussa oma kleidid paned...
teiseks - nooh, MILLAL sa siis lähed?

Et nagu tänud kõik selle positiivsuse eest, mis te mulle annate (esimene liik) või et nagu ei jõua ära oodata, millal minust lahti saab (teine liik)??

Keegi ei tea ju, millist sisemist võitlust ma pean endaga iga päev, kirjutades plusse ja miinuseid minemise ja mitteminemise veergudele, palju ma olen läbi mõelnud samme, kehtestanud eelduseid ja reegleid enda jaoks. Oodanud ja lootnud, et tuleb põhjus mitte minna. Ja siis ma tunnen oma sõpradelt ja kolleegidelt sellist ehteestlaslikku suhtumist. Eks jah, olen ka mina sarkastiline ja irooniline ja püüan kõik vastavasse võtmesse naljaks panna. Ja kindlasti olen isegi riivanud kellegi unistusi või püüdlusi oma lamedate kommentaaridega. Aga ma nii vajaks kellegi hüüatust: lahe!

Ja siis on aadu, üks mu lähedasemaid sõpru, kes võitleb samade plusside-miinustega iga päev, aga teistel põhjustel. JA kes viskas öösel õhku väljakutse - kes annab esimesena lahkumisavalduse! Oh, I dare to dare you!