Paar kuud oli meie maja ilma postkastita. Kui sai maja soojustatud ja uus voodrilaud peale, siis meie vana ja väsinud postkast enam ei sobinud kuigi hästi ja uue leidmine ei olnud ka nii lihtne. Mulle tavaline poes müüdav ei meeldi ning päris täpselt ei teadnud ka kohe, mida siis tahaks.
Aga posti oli vaja ju vastu võtta eksole.
Lõpuks sai tellitud käsitööna tehtud postkast. Ei tea küll, kust selline ilmutus tuli??? :)
Peaaegu kuu ajase hilinemisega annan märku, et ma vahepeal lõpetasin kooli ka ära :)
Koolis käimisest ma vist ei jõudnudgi väga palju kirjutada. Ühel aprillipäeval 3 aastat tagasi toimus Sibulatee koosolek meie juures, kus oli kohal ka Tartu Kutsehariduskeskuse turismisuuna erialade esindaja. Ta rääkis, et kooli suund on ettevõtetega ühte sammu astuda ja koolitada töötajaid, keda päriselt vaja on. Seega kool asus tegelema spetsiaalselt tööandjate vajaduste järgi välja töötatud eriala praktikutele ja Sibulatee pidi saama pilootprojektiks. Kui ministeeriumis said asjad selgeks ja akrediteeritud, avati kandideerimine. Meie võrgustiku ettevõtjatest asus õppima 5 inimest ja see muidugi ei katnud miinimumi ära, seega kuulutati välja veel kahel korral lisakutse.
Ja siis saingi kooli minna sihtkoha arendamist õppima. Kuigi palju asju on selged juba ammuilma, siis kordamine kulub marjaks ikka ära ja minu jaoks on alati suur väärtus olnud just sama eriala inimestega tutvumine õpingute käigus. Nii juhtus ka seekord, et meile sai kooli kokku niivõrd vägev seltskond oma ala spetsialistidest turismimaastikul. Lihtsalt äge.
Kuna ma mõtlesin, et pooled asjad on mul niikuinii tehtud juba ammuilma (a la visioonid, missioonid, SWOTid jne jne), et saan koolis põhimõtteliselt liugu lasta.
Ei saanud!!!
Esiteks on vaja ikka oma asjad aegajalt üle värskendada, teiseks andsid õppejõud nii palju kodutöid, mis olid äärmiselt põhjalikud analüüsid ja kaardistused ning kolmandaks, meie grupp oli nii tugev, et mitte keegi ei lohisenud. Mitte kellelgi ei olnud kunagi midagi tegemata, välja arvatud minul peale esimest saadud ülesannet. Nii piinlik oli! Ausalt. No kohe alguses ei tea ju ka, kui tõsiselt midagi võetakse ja kui tublid teised on. Ütleme nii, et rohkem ma midagi tegemata ei jätnud ja pigem tegin ette äragi, et olla tubli. Ma olen lapsest saati selles osas nohkar olnud. Mul meeldib kiita saada ja mulle meeldib kohusetundlikkus.
Praktikaga ma lasin küll veits lõdvemalt, see jäi suveaega ja JOKK meetodil tegin Mesi tares. Aga oleks aega olnud, oleks huvitav olnud teha teises ettevõttes, et uusi mõtteid koguda.
Kooli lõputööks oli äriplaani koostamine uuele avatavale teenusele oma sihtkohas.
Ajakava kohaselt klappis lõputöö valmimine EAS uue vooru tähtajaga. Kui aasta varem oli nö nobedate näppude voor, milles ma põrusin ja ka siin blogis sellest kurjalt kirjutasin (jõudis ka Delfisse), siis tänavu oli lahendatud taotlusvoor mõistlikult. Kõik taotlused võeti vastu ja sealt hakkas terade eraldamine sõkaldest. Nii nagu mu meelest üks taotlusvoor peakski olema.
Igatahes vaatasin, et kuna koolitöö tuleb teha nii põhjalik (OLULISELT põhjalikum ja detailsem kui aasta varem olin valmis kirjutanud...), siis mõtlesin, et head asja ja suurt tööd ei saa lasta raisku minna. Ja panin ka taotluse teele. Meie grupis 12 lõpetanust (mõned kukkusid kohe algul välja ja 1 lõpusirgel loobus) KOLM panid oma lõputööd EASi teele.
Eile õhtul said kõik kolm ka positiivse vastuse. Nii äge noh :)
Aga koolitöö ehk äriplaan ei olnud meil mingi igav wordifail. Oo ei! Mul on väga hea meel, et meie õppejõud Ene Reedi lähenes asjale loominguliselt ja me pidime oma äriplaanist tegema nö veebilehe Google Sites'is. Ma enne kooliminekut isegi ei teadnud, et Googles selliseid ägedaid võimalusi on.
Ka kaitsmine toimus Google sites põhjal ja see andis nii palju piiramatut fantaasiat, kuidas kõike illustreerida. Rohkelt fotosid, skeeme, linke, et oma tööd ilmestada ja usutavust anda. Tuli koostada onepager, mis oli väga huvitav lähenemine. Ehk et kogu oma äriplaan võtta veel kokku ühele A4le ja kaitsmise käigus see komisjonile nö maha müüa (nagu startupper).
Ja kui on nii äge turismigrupp nagu meil oli, siis lõpetamine ei saanud meil ka igav olla suures kooliaulas koos teiste kaaslõpetajatega (kursustega), keda pole elus näinudki. Ei!
Meie lõpuaktus toimus jäätunud Peipsi järvel karakatisafaril ning seejärel teisi sibulateelisi külastades, kes meie kursusel osalesid. Terve päeva pikkune lõpuüritus!
Lihtsalt väga äge!
Loodetavasti seadsime VOCOle (sest kutsekas tegi vahepeal brändimuutmise läbi ja sai kolledžiks) nüüd raja sisse, kuidas turismispetsialistidele tuult tiibadesse anda!
Mida rohkem me oma külakest üles ehitame, seda rohkem tööd on teha :) Ehk et päevad ja nädalad lihtsalt kulgevad ja kohe on käes aprill, mis tähendab, et suvehooaeg on 2 kuu kaugusel. Suvehooajaks PEAME saama nii mõnegi asja valmis ehitatud, aga teadagi on alati sees sama pinge - kust leida töömehi? Aga mitte sellest ei räägi täna rohkem, vaid väike ülevaade talvisest projektist.
Samovarimaja dvori all olev vana laut oli juba maja ostes tohutut risu täis. 2020 me suutsime natuke seal korda luua, aga olukord taastus kiirelt, kui oli vaja jälle mingeid muid asju vaja kuhugi eest ära tõsta ja nii see ruum on olnud koguaeg üks suur kolaruum. Õudne vaadata minu jaoks!
 |
| veebruar 2020 |
 |
| veebruar 2020 |
Niiet hakkasime novembris pihta selle asjaga!
Päris valmis veel ei ole. Muidugi on puudu veel mõni riiul ja mõni pistik paika panemata, aga suures plaanis võib joone alla tõmmata. Ühtteist asju tuleb veel kolida ümber, aga see kõik on aja jooksul paika loksuv teema.
Tehnika sissekolimine oli paras katsumus. Aga mehed said hakkama!
(Postitus, et ajajälg jääks maha. Olen 2+ nädalat hoogu võtnud, et seda kirjutada üldse).
Ma arvasin, et märtsis 2020 elan ma uues üleöö muutunud maailmas.
Ma arvasin, et mina oma eluajal kodu lähedal sõda ei näe või ei pea sõja pärast muretsema esiisade kombel.
Paljugi mis me arvame eksole. 24.veebruaril 2022 istusin perega õndsalt brunchi-lauda kiluleibade ja väikese napsuga, et perega ja hetk hiljem sõpradega tähistada EV104. Oli imeilus ja rämetuuline ilm, Peipsit katmas 70 cm jääd, karakat sõiduvalmis, et päeva meeldejäävaks teha.
Liina jagas hiljem mulle linki, et see airbnb üleskutse leidis sotsiaalmeedias üle maailma laia levikut ning 48 tunniga broneerisid inimesed ukrainaste otseseks toetamiseks juba pea 2 miljoni dollari väärtuses majutust. Samuti meeldis mulle artikkel, kus airbnb teatas muude abinõude seas lisaks, et Ukraina broneeringutelt nad vahendustasu ei võta.
Kuigi meel on murelik, tuleb siiski vaimse tervise nimel natuke naerda. Ja rohked meemid, mis liikvel on, aitavad seda teha.
Kas sa googeldad enda nime? Kui tihti? ;)
Mina võin täitsa vabalt öelda, et mina seda teen. Ettevõtet ka, sest otsin artikleid, blogipostitusi jm kajastusi. Ikka tuleb silm peal hoida, mis kuhu laia internetti üles laetud on. Sest mõnikord ma tean oodata postitust, aga mõnikord avastan juhuslikult põnevaid pilte ja lugusid, mida ettevõtte kontodel tore edasi jagada.
Täna vallutasid lapsed teleka oma TV3 multikaõhtuga ja nii ei ole mingit Eesti Laulu mul vaadata. Võtsin ette interneeduse ja hakkasin vaatama, kas miskit uut põnevat vahepeal tulnud, mille ehk maha maganud olen.
Leidsin hoopis midagi täiesti teisest valdkonnast - enda nime google'sse sisse trükkides koperdasin endanimeliste päikeseprillide otsa. No kui see ei ole tuus, et prilli peal mu oma nimi on, siis ma ei tea, mis üldse tuus oleks :) Kuna mu nimi nii ebatavaline on, siis mind ei ole laulu sisse pandud või kommipaberile trükitud. Coca-cola igiammuse kampaania raames ei olnud mõtet unistadagi, et riiulist enda nimega Coca Cola leida võiksin. Seega, kui ma midagi endanimelist leian, siis see on nagu väikestviisi ime.
Niiet suvalisest interneti kammimise õhtust kujunes välja rahakoti-raudade paotamine ja tellimus läks teele. Ma loodan, et need kohale ka jõuavad :) Pildi järgi peaks pakendatud ka olema täitsa minu nimega karbikesse. Äkki naistepäevaks kohal? Või varane sünnipäevakingitus? Ma olen nii elevil igatahes :)
---
Eelmisel nädalal oli üks põnev üllatus veel. Siis saabus postkasti teavitus, et mind on nomineeritud aasta turismiedendaja tiitlile. Ohsapoiss! See kiri võttis küll lausa sõnatuks. Lugesin tingimusi, et millele kõik nominendid osalemiseks vastama peavad ja väga, VÄGA uhke tunne oli ja on siiani.
Tänaseks on teada, et uhkes nimekirjas, kuhu ka mina olin üles rivistatud, sai seekord tiitli omale Aivar Ruukel ja kõik, kes vähegi turismist Eestis midagi teavad, võivad kinnitada, et see tiitel läks õigesse kohta! Aivar on 30 aastat Soomaa asja ajanud ja mul on väga hea meel, et ta tiitli omale sai. Seda enam, et ta tegi ära ka suure töö ja viis haabjaehituse UNESCOsse. Super! Lisaks on Aivar mu vanaisa naabrimees mu lapsepõlvemaal (mis asub Soomaa serval eksole), seega ma tunnen, et tunnustus tuli ikkagi koju! Minu teise koju :)
