10 aastat

9. november 2012 oli reedene päev. Ma olin esmaspäeval alustanud tööd taas riigiasutuses, kus ma enne Austraalias käimist töötasin, ainult osakond, kuhu suundusin oli teine. Juhtumisi tolleaegsete silmarõõmudega ühte osakonda asusin tööle ja mitte ainult. Lähestikku kabinettidesse ning üks neist otseseks ülemuseks. Noh, juhtub :)

Aga reede pealelõunal oli tuju alla läinud ühe lausekatke peale. Kui oli aeg nädalavahetusele suunduda, siis käis peast läbi mõte ennast kodus kerra tõmmata ja vegeteerida. See mõte kestis umbes 2 minutit, kuni üks sõbranna endale külla kutsus ja meiega liitus kohevarsti teinegi sõbranna. Eesti keele õpetajannast sõbranna, kes lugemisega veits feilis. Nimelt luges E (eesti keele õpetajanna siis), et ohoo, Venus clubis on pidu ja esineb Justament! Et herz, lähme tantsima!

Ma päriselt ka keerutasin peas kahtlust, et Venuses Justament - ei ole reaalne. Aga ma ei vaidlustanud! Muidugi ei olnud seal Justamenti, vaid Venuses oli sellel õhtul eriteemaga pidu - Ment! Politsei aastapäeva auks. Ja terve Venus oli nagu kärbseid liimipaberile tõmmanud (pooled neist siis kollegid just sellest samast asutusest, kus ma taaskord töötamas olin)!

E. kadus kuidagi tantsuplatsil ära ja et püüda tema asukohta määratleda, liikusin ma ülesviiva trepi peale ja jäin poolel teel teisele korrusele trepil rahvast silmitsema. E.-d ma ei leidnud, vaid ligi astus mingi meesterahvas, kes kutsus tantsima. Ma pole varem seda väga reklaaminud, aga mul on üks suur hälve - ma ei suuda alati kohe võõrale inimesele silma vaadata. Vaatan inimese poole, määratlen ära uduse kogu ja kogun julgust. Tantsuplatsil hakkasin viimaks siis vaatama, et kus tantsupartneri silmad on. Pea liikus täitsa kuklasse, enne kui silmad leidsin. Ja oi need ilusad pruunid silmad!!!

See öö oli esimene ja on siiani ainule kord, kui ma olen 

- tantsinud ööklubis, kuni muusika kinni pannakse ja tuled põlema!

- läinud peolt koju mitte esimese vaid mingi järgmise trollibussiga.

- võtnud koju kaasa täiesti võõra mehe (kes vaatas mulle klubi ees oma ilusate pruunide silmadega kurvalt otsa, et tal ei ole mitte kuhugi minna sellisel kellaajal/ vt ka Shreki multikast kassi pilti, sellised silmad olid).

Need silmad on mind rõõmustanud tänaseks juba 10 aastat. Ära see võõras mees ei läinudki enam ja sai täitsa armsaks ja omaks! 10 aastat armastust on täna meie kodus!

ASS

Eelmisel kevadel ütles muu truu auto Ford Galaxy tervis üles. Härra saatis ta kuskile spetsialistile hindamiseks, et mis tööd oleks vaja teha, et tast veelkord eluloom saaks. Nimekiri oli A4 pikk. Võtsime vastu otsuse, et ei ole mõtet. 

Üks härra tuttav pakkus juhuslikult samal ajal autot müüa. Mõtlesime, et ajutiselt saame hakkama, kestab suve ära ja ma saan asju ajada, sest turismitegelasena ei saa jalutu (ehk autota) olla. Ajutine auto muide sõidab minuga siiani eksole.

Aga, oli üks asi, mis mulle väga ei sobinud. Auto numbritähed olid ASS. Ma ennast nii s*tapeaks ka ei pea, et sellise numbriga ringi sõita. No a mis teha, ei hakanud sellepärast mingit ARKi protseduuri ometi ette võtma. Kes seda teemaks võttis, sai minu käest nina pihta, et A tähe pealt on täpid puudu, mina olen ÄSS ometi ;)

Ja siis sai mu äss või ikkagi äääss kitsepaugu talvel. Need neetud pimedad õhtud, kellakeeramised, metsavaheteed ja null nähtavust. Hüppas ette ja oligi olemas. Härra vuntsis auto üles, parandas ära katkise stange ning pani numbrimärgi paika tagasi. Auto sõitis kevadesse, suvitas hoolega ja vuras edasi sügisesse.

Reede öösel, mis oli juba tunnikese laupäevasse veerenud, kui tulime viimaks ometi valmis saanud Tartu korteriremondi-objektilt (härra oma autoga, mina enda omaga, kus väsinud lapsed peal), helistan tee peal härrale, et ära kihuta palun. Ma veeresin ca 80ga, vahepeal 85ga, vahepeal 75ga. Teisi sõitjaid ei olnud kl 1 öösel, tee oli vihmast märg ja tunne oli halb. Ütlesin veel härrale, kes must mööda kimas, et ole ettevaatlik - märg tee, loomad teel.

7 kilomeetrit enne kodu oli pimedas öös ja ette suunatud väikses valgusvihus järgmisel millisekundil klaasi ees metsikult suur metsseakult! 

Ja muidugi rihtis ära jälle mu auto esiosa. Õnneks oli mu hoog 80, õnneks ta liikus keskosast veidi eemale paremale, aga kahjuks mitte piisavalt. Reageerimise ruumi ei olnud sekunditki. 

Niiet nüüd ma ei teagi. Ma enam ei taha selle autoga sõita, mis kuulutab ASS. Kas kõikide metsloomade tagumikud peavad selle pihta käima või mis?

Peaks jahimeheks hakkama? Mul rohkem tabamusi, kui enamikel jahimeestel (must huumor).

Projekt "Üürikorter" - 4

2 aastat tagasi algas meil uus rubriik nii blogis kui elus ja selleks on Tartus olev üürikorter. Sellest kirjutasin tollal natuke lähemalt ka. Tookord valmis kujul korterist pilte ei saanudki panna, sest viimased liigutused tegi härra ja kohe oli üüriline kohal ka, niiet ma enam ei pääsenud pildistama.

2 aastat on vahepeal edasi liikunud ja üüriline (koos ligi tulnud elukaaslasega) osutusid puuküürnikeks. Juhhei eksole. Seal on muidugi palju detaile, mida ma ei taha ega viitsi ausalt öeldes lahti kirjutada. Igatahes, algul kõik arved said ilusti tasutud ja siis hakkas trall pita. See kõik kulmineerus suve hakul selleni, et härral sai mõõt täis. Tema oli see, kes korteriasju korraldas üürilisega ja kui sulle on sujuvalt 3-4 kuud jäetud arved maksmata (ja enne seda aasta jagu iga kuu vaidlemist ja nuiamist, et arved makstud saaks), siis ilmselgelt tuleb sõna võtta. Arusaamisega oli üürilisel ainult kahjuks raskusi. Minu härra on väga muhe ja nunnu mees. Ma olen kümne aasta jooksul vähestel kordadel kuulnud teda vihaseks saamas või väga kangeid sõnu kasutamas. Kui ma suvel kuulsin kõrvalt tunniajast telefonivestlust, kust ühestki lausest ei puudunud kas kõrgendatud hääletoon või karmimad sõnad, siis oli selge, et olukord on ikka väga halb.

Ainult paar kuud kestis trall, mida kõik, kes meediat tarbinud või vastavasisulisi Pealtnägija lugusid vaadanud, teavad ja pelgavad, et omal nii jamaks ei läheks. Et minna kohtuni välja jne. Meil õnneks nii hullusti ei läinud. Meie kaotusteks jäid maksmata arved 4 kuu ulatuses .... ja siis saime korterivõtmed kätte ja astusime sisse. 

/tsenseeritud tekst/

Ühesõnaga, mis vastu vaatas, oli kergema sordi õudusunenägu. Puugid olid kaks aastat rahumeelselt järjepanu toas suitsu kimunud. See võimatu lehk, mis seal sees valitses, on kirjeldamatu. Muidugi oli ära rikutud värskelt paigaldatud põrand, osa köögimööblit. Ma ei tea, mis selle vannitoalaega on suudetud ette võtta, et see nägi välja nagu oleks täis urineeritud. Terve diivan kaetud plekkidega.

Need on mõned väljavõtted sellest, mis meid ees ootas. Härra tuulutas nädalate, kui mitte öelda kuude viisi seda korterit ja tulemus oli null. Sisse astudes ajas mul kohe iiveldama, ma ei kannata absoluutselt suitsuhaisu (lapsepõlve traumad sellest, et vanemad pikkade reiside ajal autos suitsetasid).

Lisaks nägi magamistuba, mis 2 aastat tagasi meil remontimata jäi, kuna oli adekvaatne, välja rääsunud. Koristama asudes avastasin voodialuse konisid täis. Mnjah, ei ole sõnu. Tähendab on, aga ei kannata trükimusta.

Niisiis, tuli teha jälle remonti! Peipsi hooaeg on hetkel vaikne, seega kui saabus koolivaheaeg, moosis härra mu ära objektile. Lapsed said osaliselt olla ämma juures ja ühe päeva möllasid nad härraga Auras, kui mina lõputult värvisin, värvisin, värvisin. Ma ei saa siiani aru, kuidas see skeem nagu läbi läks?

Suitsetamist kollaseks tõmbunud seinad said taas valgeks, magamistuba üleni uue kuue. Korterisse oli sobitatud mööblit siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Et see kõik kokku kõlaks, asusin ka mööblit üle värvima. Ma olen ise nii rahul lõpptulemusega! Kui selline pesa oleks mul olnud tudengina, ma oleks või sees olnud :)

Peale kõikvõimalikke nurkade ja nurgataguste üle värvimist kadus korteris ka viimaks suitsuhais. Härra oli plaaninud mingit spetsmasinat rentida, mis imeb lõhnad ära korterist, aga nüüd ei olegi vajadust. Küll aga on vajadus tekstiilipesuri järgi. Kui härra kiirustas reedel seda Tartust rentima, selgus, et masin on katki! Ja rohkem selliseid masinaid Tartus ei olegi. See oli halb üllatus. Praegu jääb siis diiivan plekiliseks, kuni masinat saab taas rentida. 

Magamistuba enne:

Magamistuba pärast:

Kogu korter sai pildistamisväärseks kl 24ks, seega pildid on kollasema tooniga, kui päevavalguses saaks. aga rõõm oli nii suur tehtud tööst noh.

Ära värvisin kõik mööbli, mida vähegi sain (halliks), samuti ahju. Seinad, laed said värskendatud. Põrand väljavahetatud. Palksein üle võõbatud. 

Nii kahju on sellest, et kraanikausi juurest talani olnud saareke rikuti ära ja asenduseks oli härral panna ainult väiksem jupp. Iseenesest mahub sinna kõrvale väiksem söögilaud, et tasapinda ja söömiskohta tekitada.

Korter otsib praegu ka uut armastavat üürilist! Loodetavasti läheb nüüd paremini. Senine saaga tuleb ju ülekirjutada parematesse toonidesse!

"Kalev"

 Ma mäletan lapsepõlvest, et korvapall oli isa (no sellal terve pere) AjaO. ega telekas ei olnudki siis tuhandet kanalit ja et klõpsid vaadata, mis huvitab. Vaatasid seda, mida näidati ja millal näidati.

Se eoli ilmselt 90ndate algusaeg, kui "Kalev" oli tegija. Ma ise olin siis alles värske koolijüts ja mälugi on petlik, aga ma mäletan neid kaadreid telekast, kuidas peatreener Salumets kõndis väljaku ääres edasi-tagasi. Ma mäletan, kuidas Salumets vehkis ja seletas. Ma mäletan kommentaatorite repliike stiilis "Kuusma vabaviskel", "...Pehkale sööt ja suundub korvi alla..", "Saksakülm võtab lauast palli...", "Tiit Sokk tabab viskejoonelt..." ja nii edasi. Kõik need nimed on legendid minu jaoks, sest ma nägin, kui elavalt isa teleka ees kõigele selle kaasa elas. Sokk, Pehka, Kuusmaa, Nagel, Babenko, Karavajev, Kullamäe, Saksakulm, Metstak.

Kui FB uudsivoos jooksis ette kellegi repliik, et Kalev on parem kui Melcher, pani see kinokavasid avama. Ma ausalt isegi ei olnud kuulnud, et uus film on välja tulnud. Kuna Melcherit me kinno ei jõudnud vaatama ja sõpradelt kuuldud kriitika ei innustanud ka väga, siis nii ta jäigi. "Kalev" aga intrigeeris, sest need lapsepõlve mälupildid. 

Nii oligi, et pühapäeva pealelõunal, kui oleks pidanud sadakümmet asja kodus tegema, võtsime nõuks kinno hoopis minna. Lapsed olid niikuinii vanaema juures ja neil etuli Tartusse järgi minna, seega otsustatud. Lähme kinno!

Ja ma ei pettunud. Vastupidi! Niikui tiitrites hüppas ette Allfilm, olin ma müüdud! Olles sel suvel saja erineva nurga alt näinud Allfilmi uue filmi võtteid ja kaameratagust elu, oli seda põnevam ekraanil olevat "Kalevit" vaadata.

Ma terve filmi aja nautisin seda nostalgilist kommentaatoriteksti. Malmstein Jaak Salumetsana on fantastiline! Lisaks vaatasin ja mõtlesin, et kust nad neid taustaplaane said niimoodi filmida? Olles Allfilmile veel ja veel otsinud Peipsi ääres autentseid kuurinurki, majafassaade, tubasid, siis ma tean, milline hull töö see on. Aga terve film 90ndate alguse stiilis nõukatundelisena, ilma euroremontideta linnavaated, Kalevi staadion, Pirita TOP jne jne. Fantastika. 

Ja see, kui filmis jõuab kohale Ameerikast korvapallur George Jackson ja ütleb, et ta kasvas üles getos ja oli vaene, aga see siin Eestis....(vangutades pead jätab küsimuse õhku ilmekalt) ning saab vastuse, et oota kuni me Venemaale läheme - siiamaani ajab naerma. sest nii oli! Ehedad ilmekad taustaplaanid seal juurde filmis annavad olukorranalja kenasti edasi.

Väga hea Eesti film on. Härra mul kõrval jäi õlgu keitama, aga tema pere ei vaadanud ka korvpalli sellel ajal. Mulle väga meeldis ja loodan, et nopivad filmiga auhindu ka!

foto Allfilmi veebilehelt

romantika

Kui siit blogiarhiivist vaadata ca 10 aasta taguseid postitusi ehk härraga tutvumist ja kurameerimist, siis see oli üks suur roosamanna :) Härra oskas Mesi-juttu puhuda (khm), võluda väikeste asjadega ja tähelepanekutega, saatis päeva jooksul tohutul hulgal sõnumeid ja kirjakesi, tõi lilli, äratas hommikusöögiga ja sadu väikseid asju veel.

"Kus see romantika nüüd on?", olen ma ta käest korduvalt küsinud. Lillede kohta tuleb pobin, et kust ma võtan, aias ei kasva midagi.

Mitte et ma ise märkaks tohutult romantiline olla, kui on 3 maja, oma ettevõtte, maaelu ja 2 last. Niiet jaa, peale sõrmuse sõrme panemist hakkavad kõik abieluteemalised anekdoodid igapäevaeluks saama.

Siiski, siiski, peale kümmet aastat koos olemist (meil saab se juhtuma kuu aja pärast) ei ole veel kõik kadunud. Romantika elab mu härra sees sügaval peidus olles edasi. Nii otsustas härra abikaasa mõned päevad tagasi olla romantiline. Otsusas on muidugi tugev üldistus siinkohal, samamoodi ka romantiline. Nimelt on meie kodu arvete ajamine härra kanda, samas kui kõik muu on minu teha. Ma isegi ei tea, miks see nii on läinud meil, aga loomulikult ei ole härra üldsegi selles asjas minuga tubliduselt võrdväärne. Ja nii oli ta unustanud elektriarve maksmata, mis päädis sellega, et ühel hetkel vastu õhtut kadus vool meil majast ära.

Ma ei osanud sellele tähelepanu pöörata esiti, sest no aegajalt ikka vool kaob ära või kõigub. Elektrikappi kontrollisin ja korke välja polnud löönud. Et väljas oli veel valge, sai rahulikult toimetada. Vool ei tulnud tagasi. Kui hakkas pimedam aeg kätte jõudma, helistasin härrale (kellele ka elektritreavitused tulevad eksole), et millal siis vool tagasi tuleb. Härra asus uurima ja selgus muidugi, et ups. aga saatis kohe lohutava sõnumi, et saad romantikat teha!

ISE ta romantilisele küünlavalgusele ei jõudnud kusjuures. Lapsed sai magama enneolematult varakult ilma ühegi protestita. Hakka või iga õhtu kaitsmeid välja lülitama, et lapsi voodisse saada ilma ekraaniliste ahvatlusteta.