Veebruar on mööda lennanud nagu püssikuul! Algas Tartu2024 aasta ja oleme siin järvejääl ja Samovarimajas võõrustanud külalisi igast Eestimaa ja Euroopa nurgast juba, ajakirjanikke Soomest Uk-ni ja mujale. Hästi tore, aga ka intensiivne aeg, sest millegi muuga väga ei jõua üldse tegeleda.
Ja siis tuli 24.veebruar ning lisaks pidulikule tundele südames, oli sel päeval tänavune Pöörane TäiskuuÖöSööming (mis järvejää asemel tuli meil hoovimudas ja poris).
Kirjutada tahtsin aga ühest põnevast tagasisidekillust, mille äsja sain:
Just rääkisin pikalt naabrinaisega, kes on selline heas mõttes lastega ringi seikleja, sinu tegemistest seal Mesi tares ja nendest jää peal üritustest, mida te seal korraldate ja ta oli nii imestunud, et pole sellest midagi kuulnud. Ta enda arvates peaagu terve Eestimaa risti-rästi läbi kolanud.
Mul võttis kohe kukalt kratsima :)
Kas kõigist neist 50+ telesaatest ja ajaleheartiklist, samapaljudest Eveliisi eluviisi, Kertu Jukkumi jt blogispostitustest jmt ei ole piisanud ikka? Eks ma pean siis tõesti rohkem reklaami tegema :)
On nõuandeid, kus ma reklaami pean tegema, et seiklejad mu üles leiaks?
4 kommentaari:
Iga infokild jõuab õigel ajal õige inimeseni :) Sa ei suudagi ju kõigiga personaalselt kontakteeruda ;)
Just! Ma kirjutasingi kerge muigega :)
Mul on salvestatud kõik meediapostitused (ajalehed, TV, raadio, influentserid/blogijad, välismeedia jne), mis ma olen suutnud aja jooksul oma ettevõttest leida - neid on 263 tk 9 aasta peale.
Ühe pisikese pereettevõtte ja puhkemaja kohta on seda ROHKELT, olgem ausad. Aga ikka on keegi, kes sellest kõigest silmad kinni mööda on läinud. Mis seal ikka :)
Oli suur rõõm eile The Guardianist Mesiperest lugeda :) Olen sinu blogi aastaid mõnuga lugenud ja lihtsalt nii hea teada, et inglased on nüüd ka teie tegemistega kursis.
Oo, aitäh Maris! Ma olin juba unustanud,et peaks lugu ilmuma! Ja lausa minu sõnad avalauseks :D
Seoses Tartu2024-ga on meil käinud sel talvel nii palju välismaa ajakirjanikke ja on olnud üdini suur rõõm kõigile neile meie väikese Eesti ja suure Peipsi järve tegemisi tutvustada. Ma mitmest artiklist olin näinud, et see jää peal toimetamine on kõigile olnud erakordne elamus. See on meile endile ka iga päev erakordne. Et loodus sellist asja võimaldab!
Kui me 9a tagasi Sibulateega liitusime ja oma tegemistega pihta hakkasime, siis kohe ühel koosolekul-mõttevahetuste arenguüritusel oli küsimus - New York Timesis ilmus lugu Sibulateest. Miks? Mis seal artiklis avaldati? See oli selline mänguvormis ülesanne, et vaadata 10 a kaugusele ja mõelda, mida suurt võiks Sibulateel toimuda.
Ma ütlen, et see NYT artikkel pole enam mägede taga, sest Sibulatee ongi nii äge, et sellest kirjutada. The Guardian, The Finacial Times, The Yorkshire Times jne on juba siin käinud ja näinud ja kirjutanud. Inglased juba teavad, usakatel läheb aega ;)
Postita kommentaar