igapäevaelu

Suurlinnad ja kiirteed ja mahasõidud... horror. Isegi GPSiga :)

3 korda linna sõites ja 2 korda linnast tagasi koju sõites suutsin valesti keerata, Tom kindlasti vangutas pead ja ohkega ütles "võimaluse korral pööra ümber". 

Aga käik oli pmst great success. Sain oma passi viisakleebise, sest piiripunktis seda ei anta ja viisa on elektroonne. Kes tahab, saab selle immigration office'st siiski, ei maksa midagi täiendavalt. Kaaskamraadide passidesse seda mulle siiski ei antud kahjuks. Ma, vana riigiametnik, ei annaks ka muidugi, seega ametniku vastus ei üllatanud. Aga proovida ju võis.

Kui töö otsimine kohati ajab nutma ja tekitab lootusetuse tunde, siis teisalt jälle annab universum nii palju, mille üle rõõmustada :) Eile andis täitsa uue garderoobi, tasuta. Ma ei tea, kuidas see pärast mulle seljakotti nt mahub, aga kuniks auto, seniks no worries. Mul on nüüd ka elu esimesed Converse tennised (kontsakingade asemel!!!), valged, ihsand, näete, mis must siin saanud on? Vähe sellest, ma pole end 2 nädalat meikinud, see on see töötu elu, naine laseb end kohe käest :)

Riietest ja aksessuaaridest (mis tulid me juurde täitsa üllatuslikult ise ja uutena koos siltidega ja puha) erinevalt, on siin veel üks tasuta asjade saamise skeem. Selleks tuleb veidi tänava peal ringi jalutada elamurajoonis. Nimelt on jäätmekäitlus siin roppkallis, niiet kui keegi tahab millestki loobuda-vana asja ära visata, siis ta ei vii seda kuskile special kogumispunkti, vaid asetab hellalt oma maja ette murule-kõnniteele. Siin on lademetes diivaneid, telekaid, mööblit, rannatoole, you name it. Irvitame omaette, et täitsa kenasti saaks maja sisustada :) Üks päev on need asjad murul, järgmisel päeval enam ei ole. Juu siis süsteem toimib ja kodusisustuselementide vahetus toimib. Äge :)