Kui juhtub õnn ja rõõm (also known as palgapäev), on paratamatu end leida Laadapäevadelt poelettide vahelt kahe pihuga kraami korvi tõstmast. Andsin endale nende hullu lehma tõve sümptomite ilmnemise andeks, sest noh meigieemaldaja, näopuhastaja jm tarvete ostmist olin osavalt kordi ja kordi edasi lükanud, ning premeerisin end koheselt raske shoppamise traumaatiliste kogemuste leevendamiseks kinopiletite ja punaste saabastega, mille kontsad olid hilisemal vaatlusel ilmselgelt liiga kõrged minu jaoks, aga poes peegli ees seistes ilma reaalset astu-kuku-vääna jalg välja- kõndi tegemata tundusid nad ju ometi täitsa pandavad ja vaata kui ilus värv ja kuidas mu jalad pikemad paistavad ...
Ma viimaks nuputasin välja hiirte invasiooni tagamaad mu korteris. Ühel ilusal hommikul, too hommik oli tõepoolest päris päikeseline, kuni selle hetkeni, mil asusin tööle minema ja valisin oma seitsme saapapaari seast sobivaid jalavarje, ma hammustasin pähkli läbi - hiired olid suurest näljast, või siis vasupidi, erilise maiuspalana hävitanud kõigi saabaste kontsaplekid. Eranditult ja laitmatult.
See oli hommik, mil herz läks tööle tossudes.
Teie võite süüdistada ilma või Tallinna tänavaid või Savisaart kontsaplekkide massilises genotsiidis. Mina süüdistan hiiri :) Ja sellest tulenevalt oli hullumine walkingus täiesti ratsionaalne :)
