Eelmise suve hommikud on mul hästi meeles. Silmi lahti tehes ei tea, mis kell on- neli või kuus või kümme, sest päike on ere ja väljas on palav kellaajast hoolimata. Kööki jalutades ja toimetama asudes jäi pilk alati hoovile uitama. Nii tore ikka, kui köögitasapinna taustaks ei ole lihtsalt sein vaid hoopis aken.
Minu hommikuid rõõmustasid oma aedikust plehku pannud jänesed Serafima ja Bogdan. Neile nime valides oleks võinud paremini järgi mõelda. Ka minu jänkside elu algas hästi, aga lõpp läks veits nihu.
Selle suve hommikud on samuti erilised. Eelmise suve jänkside asemel näen nüüd akna taga hoovimurul ringi toimetamas seda rebast, kes eelmise suve jänksid nahka pani.
Need kitsed, kes küla alguses asulasildi all muudkui silkavad, nemad on nagu juba omad. Pikajalaline põdergi on meid mõnel korral hilisel õhtutunnil koduteel olles tervitanud ja üllatanud. Ma loodan, et see mesikäpp, kellest külanaabrid räägiva aegajalt, meie hoovile härra mesitarude kallale ei jõua. Vist isegi pelgan seda ilvestki, keda siin-seal Sibulateel on jalutamas nähtud. Aga konnad, vot nemad esitavad õhtuti meile kauneid kontserte.
Selline on elu maal!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar