Rahulikult omi asju ajades ja Tõnismäel ringi jalutades, astus mu juurde või siis pigem risti tee peal ette ning teatas mulle täiesti sõltumatu (sõltumatum kui Šveitsi laboratoorium) vene rahvusest (mille ma tuvastasin oskuslikult tema kulunud maika, sinise näolapi, viinase parfüümi ja eelkõige muidugi vene keeles kõnelemise järgi) härra: „Izviniite, oi kakaaja krassaavitsa!“

Ma ei kahelnud tema uuringutulemustes.

Samuti ei kahelnud ma selles, et ta oli koos semudega Tõnismäele kesk kauneid tulpe just omi punaseid nelke toppimas käinud ning samakat peale lonksamas. What a wonderful world!