Mõni aeg tagasi kirjutasin sellest, kuidas Statistikaamet ahistab. See lugu muidugi ei lõppenud seal, sest ma suutsin vahepeal unustada, et mind VEEL intervjueerida tahetakse. On olulisemaid teemasidki meeles pidada, nt kas laps lasteaiast koju tuua või mitte :)
Kuna ametnik pidi ühendust võtma, siis sinnapaika see jäi. Nagu arvata võib (sest muidu ma sellest ei kirjutaks ju), saabus kätte see päev. Laupäev, tagasi kodus ja elamine seapesa. Ses mõttes, et ma annan endale aru, et on kaks kuni mitu sorti inimesi - need, kes elavad rämpsu sees ja arvavad, et kõik on hästi, ning need, kellel on kardin nihkunud 2 cm vasakule ja "tuba on nii sassis!!!". Mina olen see teine liik. Laupäeval oli siiski pesupesemise päev ja et ilm oli veidi kahtlane (vihmahood vaheldumisi päikesega), siis ma riputasin kaks masinatäit pesusid tuppa kuivama. Ei, mul ei ole pesuresti, mida siis kiiresti teise tuppa teisaldada. Ma kuivatan pesusid tooliselgadel ja ukse peal ja kardinapuude küljes. Sest muud varianti ei ole. Lisaks oli laua peal õmblusmasin ja põrandal pooleliolev õmblustööprojekt. Korraks suundusin õue muid asju tegema ja sain kõne.
Statistikaameti ametnik teatab, et oleks vaja intervjuud teha. Ma hakkasin siis küsima, et mis päeva saame kokku leppida, kui ta teatab, et ta on juba kohal. Luusis mul õues ja toas ringi ja kui ma hoovi saabusin, pressis tuppa koheselt.
Ma tundsin nii suurt vastumeelsust, sest ma ei saanud ise valida aega, millal see kohtumine toimub. Ma olen oma uksi avanud rõõmsal meelel küll meediale küll välisturistidele jne, aga mul on olnud selleks oma otsustuskoht. Ja võimalus selleks valmistuda (et pesu ei ripu igal pool toolide peal).
Tädi muudkui sädistas ja vatras ,et oi kui palju põnevaid asju teil on igalpool ja kramp muudkui süvenes. Saan aru, et see pidi olema kompliment ja jää murdmine jne, aga tunne jäi hoopis, et mida kõike välja ei nuhita.
Ma ei olnud väga sõbralik. Iga kord on enamvähem samad küsimused, eelmised vastused on kadunud. Ja kui olin nõustunud kunagi tööjõu-uuringutega, siis seekord tädi kaardistas lisaks elamises muudkui telereid, pesumasinaid, vanne jne. Kui palju ikka kuus kindlustust või laenu või elektrit maksan? Kui palju kuskilt teenin? Jaa, eks on vaja selliseid koondeid teha, aga mulle ei meeldi see tunne, mis tekkis neid küsimusi saades.
Loodetavasti oli see päriselt nüüd viimane intervjuu, mida nad saada tahavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar