Mul on readeris üle saja blogi julgelt, mida ma surfan, kui aega on (öösiti, kui uni on ära läinud või kui olen ühe või teise põnniga lõksus/kaisus ja nad nii armsalt kaenlaaugus nohisevad, et ei raatsi liigutada).
On blogijaid, kes oma nime ja rohkete piltidega blogivad. Neid kuskil ootamatult kohates tahaks rõõmsalt juttu vestma hakata, sest nagu oma inimesed oleksid. Tihtipeale siis teise reaktsioonina meenub mulle, et oot, ma tegelt ei tunne teda isiklikult ju. See on nagu mõnele näitlejale või avaliku elu tegelasele tahaks turul maasikaleti ees tsau öelda.
On blogijaid, kes kirjutavad aliast kasutades ja ealeski pilti juurde ei pane.
Ja siis olen mina, kes on enda arust hästi anonüümne, aga tegelikult kergesti leitav.
No ja siis juhtub selline tohutult piinlik lugu, et külla tulevad hästi toredad naised, mina taktitundetult muudkui lobisen ja vatran ning märkan, et üks külaline on no nii tuttava näoga, et kus ma teda kohanud olen? Ja ta muigab peaaegu märkamatult, kui ma ühest või teisest asjast räägin. Selgub, et loeb mu blogi, ah muidugi siis. Ma ju räägin juba ammu kirjutatud asjadest, siis ta muidugi muigab.
Kui külalised oma teed on läinud, läheb alles pusle kokku. Lauravihik, väike väänik! :) Sellepärast sa nii tuttava näoga olidki! Kui loed üht nii armast blogi nagu tal ja laikid alati ta põnevaid tegemisi instas, võiks ometi inimese ju ära tunda?
Nii piinlik!
"Tsau, Laura!" Tahtsin seda juba eile öelda ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar