Verine pühapäev

„Pussitamine Tammsaare teel!“ oli aadu valmis eile kiirabile kõnet võtma. Vajadusel ka politseile/Reporterile kittuma. Suutsin külas olles köögitoimkonda pakkununa end korralikult veristada, nuga viilutas pöidlalt tüki nahka nii, et ma oma sõrme ja voolavat verd mitte vaadata ei suutnud (ma olen see, kes paneb verd nähes pildi tasku, ka filmi vaadates). Pöial veritses öö otsa ja hommikul tööl ka veel. Kui ma siis julguse kokku võtsin ja vaatasin lähemalt, mis siis toimub, jõudsin järeldusele, et mäda jm juraga paisunud pöial näeb välja selline nagu filmides ja seega on vajalik filmilik amputatsioon. Igatahes, rämedat moodi valutab ka teine. Nüüd ma siis olen siin nagu hvaking Tippjatäpp, tipin ühe sõrmega.

Jalga suutsin ma ka eile veristada, aga las see jääb :)

Killukese päikest tõid mu päeva ka kaks hulkurit, kes möödusid minust ja mu Põnnist, kui ma viimast lume alt vabastasin ning üks neist võttis vaevaks mind informeerida minu juuksevärvi, auto valiku, sõiduoskuste, üleüldise väljanägemise ja sõnakasutusoskuse seostest. Ühesõnaga, tehti mulle selgeks, kui mõttetu ma ise ja mu elu on. Sügav analüüs põhines mu lumepuhastusoskuse vaatlemise tulemustel ja olid nii põhjapanevad, et ma läksin ja otsustasin end külas pussitada.

Öö oli eelnevast tulenevalt muidugi täielik sürr, mulle kangastus fantastiline reis San Franciscosse. Millegipärast oli mu perekond laienenud 6 poisipõnni võrra, kellest alati 4 olid millegipärast kadunud. Lisaks olin võtnud kaasa pooltühjade patakatega fotoka ja laadijaid mitte. See ongi päriselt ka minu suurim õudusunenägu, et ma lähen tripile ilma või tehniliselt võimetu varustusega. Teiseks muidugi eiteakust tekkinud laiendatud perekond. Tea, kas peaks pöidlaga miskit ette võtma või vaatab neid huvitavaid unenägusid edasi?