et siis?

Tramaivõi,

istun rahulikult oma sinisel diivanil, minding my own business (loe: uudishimutsen võõraste inimeste blogides, sest omad inimesed ei kirjuta viimasel ajal üldse midagi), ootan, et kell kukuks ja saaks s.-ga veini jooma hakata, kui kuulen köögis kahtlast häält. Õigemini sellist püüdlikult vaikset tegutsemist, no näiteks sellist nagu kui ma vanemate juures käin salaja külmkapi kallal näljendamas, siis jumalhoidku, et ema ei kuuleks, et ma liikvel olen, sest muidu saan sugeda.

Eniveis, kuulen sellist kahtlast sussisahistamist eksole ja häirekell lõi punaseks kohe, meenutades neid 7 hiirt, keda ma teolt taband olen. Liigun kahtlustusi uurima. Ei midagi.

Ja kuna ma juba köögis olen ja blogiriälitist eemale kistud vägivaldselt, istutan ühtlasi toalille ümber, mida ma olin veendund, et teen õues, sest tundes ennast ma suudan niimoodi sahmerdada, et kõik kohad on mulda täis. Ofkoors ma õue ei lähe ja asun tegutsema köögipõrandal. 10 points neile, kes arvasid ära, et mu köögipõrand oli tegutsemise tulemusena mulda täis. Vähemalt lill sai suuremasse potti, nii hästi või halvasti, kui ma "rohenäpp", seda teha suutsin. Minu hoolitseva käe all närbuvad ka kunstlilled.

Tagasi diivanil ja blogides, saaga jätkub. Kostuks nagu nobedate päkkade voor. Oligi liig kaua seda õndsat vaikust olnud, tervelt kuu aja jooksul pole hiiri tabanud. Alati abivalmis s. teatas, et hariliku hiire pesakonnas on 6-12 poega. Nice to know...

Kas tõesti ma pean sama teed minema, nagu ma ühest blogist lugesin, ja victorile juustu külge superattackima?

tramaivõi need hiired.