Kuigi mulle VÄGA meeldib asju süstematiseerida, panna iga asi OMA kohale ning et midagi kuskil ei vedele, siis koristada ma tegelikult ei armasta üldse. Kõik see tolmuvõtmine, lapiga jändamine, läikima löömine. Küll oleks ilus elu, kui sellised vajadused lihtsalt ei tekikski.
Ma leian, et mu elu on palju põnevam, kui kodus iga tolmukübeme taga ajamine. Tallinnas ma viimati koristasin vist ... aasta alguses? Ja kodu on ju korras, milleks üle tõmmelda?
5 kommentaari:
Täpselt sama!!!
Koristada ei meeldi, kuid igale asjale oma koht ja muidu kõige süstematiseerimine ja ka katalogiseetrimine - oi kui mõnna :)
Sul veab, et loomi-lapsi majas pole - see on lihtsalt HULL, kui palju nende järelt koristama peab!!!
Küll need lapsed ka tulevad ja siis ma tõenäoliselt hullun :)
Jälle oleks see kõik otsekui minu suust tulnud. Igal asjal oma koht - JAH! Süsteemid - JAH! Tolmu võtmine, küürimine, poleerimine - EI!
Minu jaoks tähendabki korras kodu mitte niivõrd iga viimse kui tolmukübeme taga ajamist, kuivõrd oma kohale ära pandud asju. Muidugi on kohti, mis peavad alati puhtad olema, köögis ja vannitoas - söögilaud, tööpind, pliit, kraanikausid, peegel. Kui need pole täiesti puhtad, on vastik - see on elementaarne, et ma pärast kokkamist/söömist/pesemist vajalikest kohtadest lapiga üle tõmban, aega võtab see ju ka vaid paar sekundit. Aga mõni puru põrandal või tolmurullid toanurgas? Selleks, et ma küürima hakkaks, peab ikka päris hull seis olema :P
Loomi mul õnneks pole - just sellepärast, et ma ei viitsiks karvu koristada/puure puhastada. Mul laste ja mehegagi koristamist ülearu. Mitte et Abikaasa mingi räpakoll oleks, aga ta kord on juba selline pohhuist, et asjad kipuvad käest kukkuma täpselt sinna, kuhu juhtub - ta lihtsalt ei suuda mõelda, et kui võtaks sekundi enam aega ja paneks selle asja OMA kohale, ei peaks ma iga kord vihastama, kui ma jälle põrandalt mustad sokid, keset voodit märja saunalina või kraanikausist lusika leian. Eks ma ikka katsun teda kasvatada, ühes lastega :P Aga ma ei suudagi aru saada, on see siis kinni iseloomus või kasvatuses?
Haa! Kas ma võin ühineda eelkirjutajatega. Ja Tikker, selle peale hakkasin su blogi kohe lugema, et tuvastada seda Abikaasa momenti.
Aga vastuseks: ei pruugi olla ei iseloomus ega ka kasvatuses, hoopis võimaldamises ;) Vähemalt meie kodus on nii - kui on võimalus, siis lastakse asjal kukkuda... aga kui keegi ära korjab (vihastades), siis õhtul on ju mõnus pehme voodi. Kui keegi ei korjaks, siis vihastaks ta ise märja känkra otsa kukkudes ning tabades ära, et ka kogu voodi on nüüd kergelt niiske. Aga lõppeks jõuame me ikka kasvatamiseni, onju?
Mulle meeldib koristada, talle mitte. Ma hea meelega teen enamiku koristustöödest ise - tema teeb jällegi enamik ajast süüa ning viitsib rohkem lastega mürada, samas kui mulle meeldib lastega rohkem praktilisemalt tegeleda. Nii et meil on mõlemal erinevad nõrgad ja tugevad küljed ning üldiselt me täiustame üksteist kenasti.
Aga probleemid tekivad jah sellest, et mina olen ülikorralik süsteemiinimene, tema easygoing pohhuist. Ehk et tema kui söögitegija jaoks on oluline, et köögis oleks tööpind ja kraanikauss tühjad ja puhtad - see, kui toas on mänguasjad või mustad sokid laiali, voodi tegemata, märg rätik ununeb voodisse - teda ei häiri. Lihtsalt lükkab kõrvale ja paneb eest ära alles siis, kui TEDA häirima hakkab. Mis võib juhtuda ühe või kolme päeva pärast, samas kui mind häirib iga oma kohalt ära asi juba ühe minuti pärast :)
Ja ei, ma veelkord rõhutan, ta ei ole mingi räpakoll. Asi ongi selles, et mina ju näen ainult neid asju, mis ta ripakile jätab - kindlasti on sama palju või rohkemgi neid, mis ta ära paneb.
Me oleme pikalt-laialt rääkinud sellest, et kodune elu toimib hästi siis, kui me mõlemad pingutame - ja et mõlemad ka TUNNEVAD, et teine pingutab, siis jõuab ise ka rohkem panustada :) Ja üks põhilisemaid probleeme ongi see, et ma võin küll kõik suurema koristamise enda peale võtta - pesu ja nõusid pesta, mida iganes... Aga need pisikesed liigutused, mis temalt vaid paar sekundit võtavad, võiks ta ikkagi ise ära teha - see oleks temapoolne pingutus, et MINUL oleks motivatsiooni kõik ülejäänu rõõmsalt ära teha. Kui aga kõik kukub, kuhu juhtub, siis motivatsioon kaob ja ma mõtlen, et miks ma üldse jaman, kõigil teistel on nagunii pohhui.
Tegelikult, ma arvan, talle ikkagi meeldib kord. Talle pole see nii oluline nagu mulle, aga eks temalgi ole siiski mugavam, kui sokid EI vedele maas ega rätik voodis. Ja ma olen ikkagi seda meelt, et nende asjade puhul, mille ära panemine ei võta rohkem kui paar sekundit, peaks ta siiki need ise ära panema, mitte need paar sekundit minule tegemiseks jätma. Samamoodi - kui me sööme koos, siis mina pesen nõud, aga kui ta sööb ilma minuta, siis ei jäta pärast kõike köögilauale, vaid koristab ise ära...
Paarisuhe, noh :) Vabandust, jälle mölapidamatus :P
Postita kommentaar