Lapsest saati olen vanaisa juures maal paadiga jõe peal möllanud. Meil oli selline puust lootsik, paras, et üle jõe sõita (vanaisa/mehed käisid nt pärnaõitega oksi toomas, et hoovi peal mugavam neid noppida) või siis jõe peal niisama ukerdada ja kala püüda erinevatel moodustel.
Härral nt on purjekas ja paadiost on päevakorras. Ma olen alati elevil, kui ta mind sõitma viib. Noh, vesi tõmbab ja eks ma näen igas asjas seiklust ja romantikat ka.
Kui vähegi härraga kuskil vee äärde satume, käime paate kaemas ja unistame, millise paadi täpselt võtame, et ikka vee peale saaks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar