Minu kiiks (üks neist :P) on vist see, et ma ei kipu sööma igasugu uusi asju, vaid pigem juba järgi proovitud ja lihtsaid toite/toiduaineid. Ja kui ma mingil põhjusel siiski söön midagi, mida varem pole söönud, ja avastan et see on roppumoodi hea asi, siis ei jõua ära imestada, et miks ma varem seda söönud pole?

Näiteks verivorstiga oli selline lugu. Aastaid jõululaual seda näinud, ei tõstnud ma ühtegi kordagi oma taldrikule, veel vähem suhu. Ja mingil kummalisel sisetõukel ma ükskord mõned aastad tagasi proovisin ja noh, ei saanud enam pidama. Nüüd ma lihapraade enam jõulude ajal ei jaksa süüa, sest verivorstid on ju niiiiii maitsvad.

Või siis kõrvits. Mu ema pole kõrvitsa vaaritaja sordist, seega ma ei teadnud, mida see endast kujutab. Ja külas ka ei proovinud, sest no ilmselt ei ole hea, kui ema seda ei tee. Jällegi, kui kord maitse suhu sain, oli üllatust palju, et kus ma varem olnud olen.

Ja siis oli pikem lugu sinihallitusjuustuga. Mäletan hästi, kuidas nüüdseks eks-ämm mind dresseeris veini kõrvale seda sööma, nüüd ma muidugi armastan seda juustu viimse juuksejuureni, aga tee selleni oli pikk. Mäletan ka eks-ämma särasilmi, kui ta mu emale kiitis, et õpetas mu sinihallitusjuustu sööma :)) Ema muidugi ei mõistnud rõõmu jagada, niivõrd kuivõrd ta seda juustu ei söö :P

Ja siis veel on üks lugu suvikõrvitsaga... Teadsin, aksepteerisin ta olemasolu, kuid hoidsin distantsi. Kuniks ühel saatuslikul suvepäeval Tartus, loetud päevad tagasi, sõbrannadega välikohvikus istudes lebas me ees laual näksidega taldrik. Ja seal ta oli, suvikõrvits, ootamas minu etteastet. Proovisin. Kiitsin heaks. Ja eile tegin tuunikala-suvikõrvitsa vormirooga (julgustuse selleks sain präänikult) ning ema kokkas suvikõrvitsa-muna-riivsaia snäkki pannil valmis, mis lihtsalt viib keele alla. Kus ma varem olnud olen??? Müstika.

Näiteid on veelgi...