Juba paar hommikut olen aknast välja vaadates silmanurgast märganud kahte kepikõndijat, enne kella 7 hommikul. Kuidas küll inimesed jaksavad varem ärgata, et viitsida veel kuskil jalutada, kõndida, joosta, rattaga sõita?

Igatahes, selliste mõtetega ma ärkasin täna kell 6.20 ja ... läksin õue hommikujooksu tegema. Päriselt. Ma ise ka ei usu. Pikka pidu muidugi polnud, 15 minutit pidasin vastu. Võhma ei ole. Sisemist komforti ei ole. Pekid on. Uhke olen enda üle igatahes. Kirsiks tordile ma hommikuvõimlesin ja tegin istesse-tõuse.

Eile õhtul käisin ujumas. Yeah right! Ujumisest oli asi kaugel, molutasin infrapunasaunas, mullivannis, aurusaunas. Rasvapõletus ikkagi, eksju-onju! Pealegi, bassein oli igasugu tegelasi täis, ma lihtsalt ei mahtunud sinna. Enesepettus magushapus kastmes.

Ahjaa, pealegi oli ujulas kaal ära peidetud. Inimesel on õigus teisele arvamusele, eks (second opinion, nagu arstide puhul), kodune kaal on viimasel ajal suurustama hakanud. Võta näpust, mind osati oodata ja kaal peideti ära.

Kavade kohaselt on neljapäeval jooga. Indu on palju, vaatame, mida vaim ja keha asjast arvavad.